Alampalk võiks tõusta kolm korda

Töötajate esindusorganisatsioonid on alampalg

as näinud eelkõige töötajatele minimaalsete elatusvahendite tagamise tööriista. Teised jälle väidavad, et alampalk peegeldab riigi jõukust – rikkad riigid kehtestavadki suuremaid alampalga nõudeid.

Kuid mõlemad selgitused on ühekülgsed – kuigi alampalgal on ka nimetatud toimed, on alampalk eelkõige riigipoolsete nõuete sätestamine oma tööandjate kvalifikatsioonile. Alampalk ettevõtjate kvalifikatsiooninõudena on universaalne ja selle hooldamiskulud olematud, kuid toime efektiivne.

Samas ei takista ettevõtlust – kuni ettevõtja rahavood ei võimalda tal nõuetekohase alampalga maksmist, peab ta töö ise ära tegema. Kui tema oskused rahavooge toota ületavad alampalga piiri, siis võib ta hakata tööandjaks.

Tehniliselt seab alampalgale piirid tööjõu tootlikkus. Nii on USA mõttekoda Economic Policy Institute teinud arvutuse: kui alampalka oleks tõstetud korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga alates 1938. aastast, siis oleks USA alampalk praegu 22 dollarit tunnis.

Eestil on nende riikide tunnused, keda ei saa pidada arenenud tööjõuturu konkurentsi riikideks. Niisugustes on alampalga muutmistel tugevam mõju riigi majandusele. Alampalga tõstmine vähendab väheefektiivse töökorralduse väljavaateid ja suurendab taibukate ja andekate ettevõtjate esilekerkimist.

Eestiga ühes majandusruumis tegutsevatel Saksamaal ja Prantsusmaal on 2018. aastal alampalgaks 1498 eurot, kuid ka need ei ole ELi esimese kolme hulgas. Kõrgeim alampalk on Luksemburgis, 1999 eurot kuus.

USA majandusteadlased David Card ja Alan Krueger uurisid 1992. aastal alampalga tõstmise mõju New Jersey ja Pennsylvania kiirtoidurestoranidele. Kiirtoidurestoranid maksavad sageli alampalka. New Jerseys tõsteti alampalk 4,25 dollarilt tunnis 5,05 dollarile, kuid Pennsylvanias jäi muutumatuna 4,25 dollarile.

Vastupidiselt nõudmise ja pakkumise baasmudeli abil prognoositule suurenes töökohtade arv hoopis New Jersey’s. Hiljem tegid samad autorid analoogseid uurimisi teiste valimitega ja said jällegi sarnased tulemused. Nad järeldasid, et alampalgal on tööhõivele minimaalne või puuduv mõju.

Seadusest tulenevaks aluseks alampalga kehtestamisele on töölepingu seaduse säte, mis kohustab Vabariigi Valitsust kehtestama ajaühikule vastava tunnitasu alammäära. Praktika kohaselt lepivad Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Tööandjate Keskliit (ETKL) määra kokku ja valitsus annab välja määruse selle üleriigilisena sätestamiseks.

See on erinevatele valitsustele olnud mugav moodus hiilida mööda vastutusest alampalgaga seotud lubaduste täitmata jätmise eest.

Eesti tingimustes ei ole EAKLil mandaati kõigi töötajate nimel kõneleda – Eurobaromeeter 2013 uuringu kohaselt kuulub sinna vaid 3% töötajatest, maksuameti andmetel 8%. EAKLi 2010. aasta aruande järgi laekus neile liikmemaksu 54 194 eurot, 2015. aasta aruande järgi 43 545 eurot ehk 20% vähem. See näitab ametiühingute jätkuvat hääbumist. Hilisemaid aastaaruandeid ei ole organisatsiooni veebilehel enam avaldatud.

ETKL läks 2018. aastal läbirääkimistele aga ettepanekuga alampalka mitte tõsta.

Seega oleks poliitikutel aeg võtta initsiatiiv ja sätestada alampalgad koalitsioonilepingus, lõpetades nn kolmepoolsete läbirääkimiste praktika. Inimeste arvamuse küsimiseks on olemas otsedemokraatia võimalused.

Rahandusministeeriumi hinnangul tõi alampalga tõus (30 eurot) 2018. aastal kaasa sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu täiendava laekumise 5,2 miljonit eurot. Seega kui võtta aluseks sotsiaaldemokraatide 2015. aasta valimiste lubadus 2019. aastaks viia alampalk 800 eurole, siis selle lubaduse realiseerimisel kasvab sotsiaalmaksude laekumine eeldatavalt üle 100 miljoni euro. Kasvab ka tulumaksu laekumine. Väheneb palgalõhe.

Otsustaja ehk tervise- ja tööministri portfell on Eestis sotsiaaldemokraatide käes. Mis takistab neil täitmast 2015. aasta valimislubadust kehtestada 2019. aastaks alampalgaks 800 eurot?

Võime ka öelda, et Eesti majanduse juhtimine kolm korda madalama alampalga nõudega samas majandusruumis tegutseva Saksamaa omast on nagu Ferrari juhtimine Zaporožetsi juhi töövõtetega – kogu autojuhi tähelepanu on suunatud kartlikuks hoidumiseks tehnorikete eest ja Ferrari suurem sõidupotentsiaal jääb kasutamata.