Kiirema ja kestlikuma majanduskasvu saavutamiseks on investeeringud vajalikud, kuid masinate ja hoonete asemel peaksid need senisest enam keskenduma suuremat lisandväärtust loovale intellektuaalsele varale, leiab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Küsimus, mille püstitas lõppeval nädalal president Kersti Kaljulaid, on asjakohane. Peaksime seni füüsilisi investeeringuid soosinud maksusüsteemi asemel mõtlema, kuidas suunata ettevõtteid kulutama enam tegevustele, mida senine soodustus ei mõjuta. Erisused sotsiaalmaksus kõlavad küll praktikas paraja peavaluna ja võivad oma keerukuse tõttu kaasa tuua rohkem halba kui head, ent kui muutub majandus, ei tasu lõputult vana alal hoida. Tuleb pigem mõelda, mis võiks uusi ärimudeleid soosida.
Et majandus kasvaks, peame pidevalt rohkem teenima. Üks võimalus selle saavutamiseks on teha lihtsalt rohkem tööd – makromajanduslikus vaates tähendab see tavaliselt uute töötajate lisandumist tööturule. Eesti viimaste aastate majanduskasvu on suuresti vedanud just hõive kasv. Kui aga inimtööjõudu napib, üritatakse seda sh Eestis kompenseerida masinatega.
Samas leidub masinatele ka alternatiiv – teha tööd olemasoleva tööjõu ja kapitali abil senisest nutikamalt või kallimalt. Praktilise näite varal toota ehk alumiiniumist järelkärude asemel haagiselamuid, mida õnnestuks hoopis kallima hinnasildiga maha müüa.
Immateriaalsete varade tähtsusest kaasaegses majanduses räägib eelmisel aastal ilmavalgust näinud raamat "Kapitalism ilma kapitalita", autorid kaks Briti majandusteadlast Jonathan Haskel ja Stian Westlake. Nende teadustöö annab ülevaate, kuidas alates 2000. aastate algusest on edukad ettevõtted hakanud rohkem raha kulutama mittemõõdetavatele varadele kui traditsiooniliste füüsiliste "investeeringute" tegemiseks. Autorite hinnangul on just see lubanud praegustel tehnoloogiagigantidel kasvada niivõrd kiiresti.
Mõõdetamatus takistab investeeringuid
Kahjuks pole meil ka selles vallas ette näidata just hiilgavaid tulemusi. Tootlikkus hõivatu kohta on viimastel aastatel kasvanud napi 1–2% võrra. Seega on "nutikama" töö tegemiseks vaja investeeringuid.
Ettevõtlussektori kulutused teadus- ja arendustegevusele on viimastel aastatel püsinud aga muutumatutena. Samas moodustavad need kõigist tehtud investeeringutest endiselt vaid 9%. Euroopa Liidus on vastav osakaal keskmiselt 19% ja näiteks Rootsis lausa 26%.
On omaette küsimus, kas praeguse majandusstruktuuri juures on hüpe sellise tasemeni üldse võimalik. Probleeme tekitab fakt, et investeeringutena on oluliselt lihtsam mõõta kulutusi füüsilistele varadele – masinatele ja hoonetele –, samas kui intellektuaalsete varade valdkond jääb endiselt keeruliseks ja on seetõttu alahinnatud. Paljud tänapäevase ettevõtluse jaoks olulised kulud ei kajastu ametlikus statistikas investeeringuna aga üldsegi.