Pakendite kogumine läheb maksma üle 10 miljoni euro

Praegu koguvad kolm taaskasutusorganisatsiooni pakendijäätmeid kokku peamiselt avaliku pakendikonteinerite võrgustiku kaudu ning osaliselt ka eraisikutelt ja ettevõtjatelt otse. Üle Eesti on ca 3500 avalikku kogumiskohta, mille teenindamise kulu on 3-4 miljonit eurot aastas.

Kui riik kaotab ära avaliku pakendikonteinerite võrgustiku ning asendab selle pakendijäätmete kogumisega iga maja juures eraldi, siis tuleks taaskasutusorganisatsioonidel tühjendada vähemalt 200 000 pakendijäätmete kokkukogumise kohta. Eramaju on Eestis ligi 180 000 ning korteriühistuid üle 20 000.

Kuna uue seaduse järgi on korteriühistuks ka ridamajad, siis on tegelikke kogumiskohti veelgi rohkem. Ei ole reaalne eeldada, et kogumiskohtade arvu kasvades enam kui 50 korda jäävad tühjendamise kulud praegusele tasemele. Ettevõtlusorganisatsioonide arvutuste kohaselt suurendaks muudatus ühiskonna kulusid vähemalt 10 miljoni euro võrra aasta ning seda tagasihoidlike arvutuste kohaselt.

Riigi plaani järgi oleks igal elanikul võimalik oma koduuksel pakendijäätmeid tasuta ära anda. Pealtnäha üllas plaan, kuid tasuta lõunaid pole olemas. Tegelikult maksavad pakendijäätmetega seonduvate kulude eest ikkagi tarbijad. Muudatuse tulemusena suurenevad taaskasutusorganisatsioonide ja seeläbi ka pakendiettevõtjate kulud minimaalselt 10 miljoni euro võrra aastas ning suur osa sellest kulust kandub lõpuks toote hinda, mille eest tasuvad elanikud.

Lisaks peavad elanikud arvestama sellega, et muudatuse elluviimisel lasub neil kohustus osta või rentida pakendikonteiner, kuhu tuleb koguda oma maja juures pakendijäätmeid. Vähetähtis ei ole seegi, et ühe konteineri asemel peaks tulevikus olema neid vähemalt kaks. Kui tulevikus lisandub ka biojäätmete eraldi kogumine, siis läheb vaja vähemalt kolme eraldi kogumiskohta. Elanikud peavad arvestama ka sellega, et kui nad panevad pakendite konteinerisse muud liiki jäätmeid, siis nad võivad saada arve olmejäätmete hinnakirja kohaselt või tühisõidu eest.

Jääb ebaselgeks, millist probleemi soovitakse lahendada lisanduva 10 miljoni euro abil. Pakendite kokkukogumine avalikes kogumiskohtades toimub Eestis vähemalt rahuldaval tasemel, kui mitte paremini. Pakendeid tänaval ja metsas samuti hulgaliselt ei vedele. Samuti ei ole Eestil probleeme pakendijäätmete taaskasutamisega. Seda kinnitab ka statistika.

2014. aastal võeti ringlusesse ehk kasutati uuesti tootmises 60 protsenti pakendijäätmetest. Euroopa Liit nõuab, et see näitaja oleks vähemalt 55 protsenti. Seega täidab Eesti juba praegu varuga Euroopa Liidu nõudeid ning puudub otsene vajadust avalikku pakendikonteinerite võrgustikku kaotada ning minna täielikult üle tekkekohasele pakendite kogumisele. Tuleb tunnistada, et meil on arenguruumi avalike kogumiskohtade planeerimisel ja nende elanikele mugavamaks muutmisel, kuid ei saa öelda, et süsteem ei toimiks.

Eesti tegelik probleem jäätmete valdkonnas on see, et suurt osa kodumajapidamises tekkivatest olmejäätmetest ei koguta liigiti, mille tulemusel taaskasutatavaid materjale, näiteks biojäätmeid, ei võeta ringlusesse. Olmejäätmete ringlusesse võtmise osakaal on praegu alla 30 protsendi. ELi nõuetest tulenevalt peab olmejäätmete ringlussevõtt aastaks 2020 olema vähemalt 50 protsenti. Kui me ei võta ette samme selle eesmärgi saavutamiseks, siis ähvardab Eestit trahv Euroopa Liidult.

See on mure, mida tuleb lahendada, ja sellele oleks tulnud mõelda juba ammu. Üheks lahenduseks on kindlasti elanike motiveerimine biojäätmeid olmejäätmetest eraldama, mis muudaks kogutava jäätmemassi puhtamaks ja väärtuslikumaks. Seda aga ei saavutata kavandatava muudatusega, mis kohustab majapidamisi ja ettevõtjaid tagama iga jäätmetekke koha juures pakendimahuti olemasolu.

Seega plaanib Eesti riik panna elanikke maksma vähemalt 10 miljonit eurot probleemi eest, mida sisuliselt ei ole olemas. Samas olulistele jäätmetega seotud murekohtadele, näiteks kodumajapidamiste olmejäätmete ringlussevõtu suurendamine, lahendust ei paista.