Eesti 200 provokatsioon on ellujäämise strateegia

Ma ei ole erakonna Eesti 200 valija või eestkõneleja ning see ei ole nende ühiskonda poolitava kampaania kaitsekõne. Eesmärk on hoopis soov laiemalt mõista olukorda, mis on tinginud erakonna Eesti 200 vajaduse luua endast esmamulje just niivõrd provokatiivse valimiskampaaniaga.

Eesti erakondade rahastamist reguleerib erakonnaseadus. Läbipaistvuse tagamise eesmärgil on erakonnaseaduses detailselt reguleeritud, kuidas on erakonnal võimalik oma poliitilist tegevust rahastada. Lihtsustatult öeldes jagunevad erakonna tuluallikad neljaks: tulu liikmemaksudest, annetustest, enda varaga tehtud tehingutest ning toetus riigieelarvest.

Riigikogusse kuuluvatel erakondadel on siin suur eelis. Reformierakond "teenis" eelmisel aastal riigieelarvest 1 607 820 eurot, Keskerakond 1 447 040 eurot, Sotsiaaldemokraatlik Erakond 803 912 eurot, Isamaa 750 316 eurot, EKRE 375 160 eurot ning Vabaerakond 428 752 eurot. Selline toetus moodustab suurusjärgus 86% kõikidest erakonna tuludest (Keskerakonna näitel).

Asja iva seisnebki selles, et riigieelarvest tekib õigus saada oma sõnumi edastamiseks eraldis vaid nendel erakondadel, kes on riigikogus esindatud. See tähendab, et Eesti 200 riigieelarvelisele toetusele ei kvalifitseeru – valimiskampaania tuleb läbi viia omal jõul. Tõenäosus, et uuel poliitilisel liikumisel oleks juba enda vara, mille arvel tulu teenida, on samuti õhkõrn. Kuna oma sõnumit ei ole jõutud veel levitada, ei maksa loota ka väga heldetele annetajatele.

Eesti 200 valis kehvades tingimustes endast jõulise esmamulje loomiseks ning valimiskampaania ühe keskse idee levitamiseks väga leidliku viisi. Meedia poolt sõnumi võimendamine garanteeris Eesti 200 poliitika ja ideede võimalikult laia leviku piiratud eelarve tingimustes. Vastuolulisele kampaaniale järgnev meediakaja, inimeste pahameel ja kriitika erakonnale midagi ei maksa. Praegu võib kindlalt väita, et valimiskampaania on kahe päevaga kinnitanud enda eesmärgi täitumist. Erinevast rahvusest laste samasse kooli integreerimise idee on taaskord tõusnud päevakorda.

Erakondade rahastamise reeglitesse on sisse kodeeritud ebavõrdsus. Alustaval erakonnal tuleb valimiskampaania läbi viia olukorras, kus tal ei ole riigieelarvest saadud vahendeid enda juhtfiguuride nime ja nägu kujutavate plakatite igale tänavanurgale üles seadmiseks. Tekib põhjendatud küsimus, kas riigieelarvest tuleks toetus tagada kõikidele nendele erakondadele, kes on täitnud erakonna registreerimiseks vajaliku liikmete arvu nõude.

Jääb vaid üle oodata, mida on Eesti 200 provokatsioonile vastu panna veelgi nooremal, Elurikkuse Erakonnal.