Kuidas panna iga eestlane säästma?

„40 protsendil on pangakontol alla tuhande euro. Sisuliselt puudub paljudel peredel ootamatuteks olukordadeks rahatagavara,“ lugesin Delfi Ärilehest (26.02).

Statistika kinnitab, et kuigi eestlaste hoiuste maht kasvab, siis samal ajal suureneb ka ebavõrdsus, st on suur hulk inimesi, kel pole piltlikult öeldes hinge taga sentigi (rahapuhvrit), vaid elatakse palgapäevast palgapäevani.

Kuidas juurutada, et palju rohkematel eestlastel oleks olemas nn meelerahufond? Elementaarne rahatagavara mustadeks päevadeks, mis ei ole mõeldud investeerimiseks, vaid ongi mõeldud seisma riigi garanteeritud pangahoiusel, et kaitsta end kulukate ootamatuste vastu.

Toon ühe näite lihtsate ümmarguste arvudega. Avan tähtajalise hoiuse, et tekitada endale väike rahavaru. Kannan hoiusele 1000 eurot aastase tähtajaga. Avan selle krediidiasutuses, mille hoiused on riigi garanteeritud ning see pakub üsna madalat intressitulu. Tõsi, ma ei saa seda väikestki intressi, kui katkestan hoiuse enne tähtaega, kuid loodetavasti ei tule mul seda teha.

Paremat varianti täielikult garanteeritud raha hoiustamiseks igatahes ei ole. Minu kujuteldava hoiuse intress on üks protsent, mis on antud tingimustel täiesti mõistlik. Leidub paar krediidiasutust, mis pakuvad nõks suurematki.

Minu avatud hoiuse nimi on „Lotohoius“. See tähendab, et 1% intress on tulumaksustatud, mis teeb netointressiks 0,8%, kuid lisaks läheb veel 0,2% üleüldisesse lotokaukasse. Ehk siis aasta lõpuks teenib minu hoiustatud 1000 eurot mulle netointressi kuus eurot. Kaks eurot on tulumaks ja kaks eurot läks lotokaukasse. Selle kauka eest vastutab ja selle tegevust kureerib AS Eesti Loto, kuna ainult neil on õigus nii suuremahulise lotomänguga tegeleda.

Kui 500 000 Eesti elanikku hoiustavad igaüks 1000 eurot sellisel hoiusel, siis teeb see hoiuste kogumahuks 500 miljonit. Aasta lõpuks on kogunenud intresse viis miljonit. Sellest viiendik kuulub riigile tulumaksuna ja viiendik liigub lotokaukasse, mis omakorda makstakse välja ühele õnnelikule hoiustajale.

See teeb siis miljon eurot (miinus AS Eesti Loto tegevuskulud). Võib ka summa jagada – näiteks esikoha võitjale 500 000, teisele kohale 300 000 ja kolmandale 200 000. Või jagada veel rohkemate vahel. Las see detail jääda Eesti Loto otsustada. Nagu tähtajalise hoiuse puhul ikka, ennetähtaegselt hoiuse lõpetamisel ei maksta intressi ega osaleta ka loosimises.

Eesti Loto võiks otsida pankadest koostööpartnerid, kellega selline lotohoiuste süsteem korraldada ja fantaasia ellu viia. Muidugi mitte iga pank ei soovi selle ideega kaasa tulla, sest mõnele neist on 1% intressi hoiustajatele maksta liigne luksus ja liiga suur hüpe. Ega see intress peagi tingimata just 1% olema, ka see on läbirääkimiste küsimus. Samas saada osa turust, kus pool miljonit eestlast on igaüks hoiustanud 1000 eurot aastase tähtajaga võiks ka panga seisukohast ahvatlev olla.

Lisaks peaks süsteemi üles ehitama nii, et on minimaalne hoiuse summa, nagu praegugi tähtajalisel hoiusel, see ei pea olema sugugi 1000 eurot, võib olla ka 100. Mida suurema summa hoiustad, seda suurem on tõenäosus võita.

Ühest küljest on selgelt ettenähtav vastuargument, et nii koondub ju suurem võidutõenäosus nende kätte, kes on niigi rikkamad ja seda võitu vähem vajaksid. Tuleb jõukas inimene ja hoiustab 100 000 eurot oma vaba raha ning tal on 100 korda suurem võiduvõimalus, kui minul oma tuhandega. Ma ei usu, et nii läheb.

Eeltoodud näites on igaühe võiduvõimalus 1/500000 ehk 0,0002%. Kui nüüd üks inimene tõstab oma hoiuse summa 100 000 peale, siis on tema võidutõenäosus ligilähedaselt 100 korda suurem, kui neil, kes hoiustavad 1000 eurot. Ehk siis võidu tõenäosus on umbes 0,02%. Julgen väga kahelda, kas keegi, kellel on 100 000 eurot ja enam vaba raha, hoiab sellist summat inflatsioonile alla jäävale 1% intressi maksval hoiusel, sest lotovõidu tõenäosus on „tervelt“ 0,02%.

Tavalisele inimesele, kelle mustade päevade fond on mõõdetav sadades või tuhandetes, ning soov on seda hoida rahas ja garanteeritud hoiusel, on see efekt rohkem säästma ärgitamise seisukohast oluline, üsna lihtsasti saavutatav (hoiustan 200 euro asemel 600 ja tõenäosus kasvab kolm korda) ning annab ka märksa suurema tõuke hädavajaliku rahapuhvri kasvatamisel.

Lotohoiusel on seega sarnane kaduvväike võidutõenäosus, nagu tavalisel lotol, ning loodetavasti tekitab ka sarnase põnevuse ja adrenaliinilaksu, nagu tavaloto. Peamine erinevus on see, et mittevõitev lotopilet on maha visatud raha, aga mittevõitev lotohoius on endiselt säästetud raha kujul alles (isegi väikese intressituluga).

Võidud makstakse välja vaid intressidest, mitte kunagi põhiosast. Võib uskuda, et inimestel, kes näevad lotovõitu kui ainsat võimalust saavutada rahapuhver, on märkimisväärne ühisosa inimestega, kel oleks vaja hädasti rahakogumist ja säästmist harjutada.

Kuigi Eestis ei ole sellist asja veel tehtud, viitab teiste riikide kogemus, et sellest saavad kasu eelkõige inimesed, keda olekski vaja enim raha säästma suunata.

USA sarnase idee (Save to Win) uuring väidab, et 56 protsenti programmis osalejatest olid inimesed, kellel ei olnud varem sääste. Lõuna-Aafrika Vabariigis samalaadse hoiuse kohta tehtud uuring järeldas, et selline finantstoode on tõesti loto mängimise efektiga, kuna selle hoiuse populaarsuse kasvuga vähenes muude lotomängude käive. Lisaks meelitas see süsteem samuti märksa enam neid, kel polnud varem sääste.

Ehk aitaks see ka Eestis meelitada inimesi, kel seda veel ei ole, endale elementaarset rahapuhvrit koguma ja kasvatama?