Unustage hariduspagulus, hakake ettevõtjateks!

Välismaine kraad näitab küll seda, et julgelt on hüpatud võõras kohas vette ja sealt välja ujutud, silmaring on avar. Kuid tööandjat huvitab ikkagi esmalt see, mida omalt poolt pakkuda osatakse? Sest maailma ülikoolid, mis on tihti muutunud – eriti USAs – kraade jagavateks äriettevõteteks, pakuvad õppimisvõimalusi väga laial skaalal.

Seega, ta peab esmalt tõestama, et on üldse tegija. Värviline ja kõlav väliskraad ei loe suurt midagi.

Terminid on tähtsad. Täiesti väär oleks eesti keeles hakata juurutama sõna „hariduspagulased“. Ehkki see pälvib tähelepanu – teema on ju oluline –, on pagulane definitsiooni järgi inimene, kes on põgenenud oma koduriigist, kuna teda kiusatakse seal taga rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ning ei saa seetõttu oma koduriiki naasta. Mujal maailmas õppiv eesti noor, kes ise tagasi tuleb, ei ole olnud piiri taga mitte ühelgi eelpool loetletud põhjusel. Veelgi enam: teades, milline poliitiline alatoon on Eestis praegu kõigel pagulastesse puutuval, ei ole Eesti noortel seda templit endale vaja.

Kuid arvan, et Eestis võiks olla ametkond, mis tegeleb mujal maailmas elavate, töötavate ja õppivate kaasmaalastega. Rahvas on meil väike ja igaüks seepärast tähtis. Sellest on aastate jooksul räägitud, et Eesti võiks oma diasporaaga sideme hoidmisel võtta eeskuju maailma mastaabis ju samuti väga väikselt Iisraelilt. Või viimastel aastatel ka Lätilt, kus selle teema on poliitikud tõsiselt käsile võtnud.

Praegu tegeleb meil minejate-tulijate küsimustega Integratsiooni Sihtasutus, millel aega ja ressurssi neile tähelepanu pöörata vaid vähem kui veerandkoormusega, sest mastaapne eestlaste-venelaste-muulaste integratsiooniprobleem, sihtasutuse peamine tööala, on ju Eestis endiselt lahendamata.

Seega, küll pooldamata riigistruktuuride pidevat laiendamist, võiks Globaalse Eestluse Asutus meil olla. Ent keegi globaalsetest eestlastest ei peaks saama sellelt, ootamata peale praktilise abi (valimistel osalemise või tervisekindlustuse pikendamise meelde tuletamine), koju tagasi pöördumisel kuldkandikul vastuvõtmist.

Välismaal õppimine ei ole enam ammugi midagi ülierilist. Eestisse naastes tuleb aga, nagu muljalgi, ise end uuesti kehtestama hakata. Ja miks mitte vaadata välismaal õppimist ja hakkama saamist kui koolitust ise koju tagasi tulles ettevõtjaks hakkamiseks. Ma arvan, et neile, kes võivad end mujal tiibade laksutamise järel Eesti väikestes struktuurides ahistatult tunda, oleks see – ise millegi uue loomine ja omale sissetuleku tagamine – ehk kõige parem lahendus.