31 märts 2019

Lõpetame avaliku ruumi reostamise

Vältimaks suvalist, killustunud, ebafunktsionaalset ning halba avalikku ruumi ehk ruumilist reostust, oleks vaja riigi aktiivsemat, terviklikumat ja läbimõeldumat tegevust, milleks sobiks riigiarhitekti institutsioon, kirjutab arhitekt Peeter Pere.

Arhitekt Peeter Pere.  Foto: Andras Kralla

Mis on avalik ruum? See on koht, kus meil kõigil on õigus olla ja kuhu meil on asja, näiteks tänav. Halb avalik ruum on ebaturvaline ja seal pole midagi teha ei inimestel ega seega ka poodidel, kinnisvaraarendajatel, muudel äridel. Seal oleme passiivsed vaatlejad, läbikäijad. Hea avalik ruum on atraktiivne ja nii rahas kui ka tervisenäitajates mõõdetavalt väärtuslik, seal oleme aktiivsed osalejad. Näiteks Reidi tee kui ummistunud autotee või Reidi tee kui tänav, rannapromenaad, mille ääres on ärid ja kohvikud? Teine näide on Vabadussammas: kuidas pääsevad sinna puudega inimesed? Ringiga. Üle Harjumäe. Kui see on monument tervele rahvale, mida see tõik meie rahvast kõneleb?

Arhitektide liit on aastaid töötanud selle nimel, et me suudaks riigina teha pikaajalisi ja kvaliteetseid otsuseid ruumireostuse vältimiseks. Jutt on nii tänavatest, teedest, liiklusest kui ka inimeste liikumisvõimalustest, integratsioonist, väljakutest ja lumekoristusest. Kõigest, mis on meie igapäevane ühine avalik ruum.

Eesti saab peagi uue valitsuse. Muude oluliste, riigi arengut ja inimeste heaolu mõjutavate teemade kõrval ei tohiks tulevane koalitsioon unustada ühiskonna üht põhialustala – avalikku ruumi. Kui praegu kujundame keskkonda nutikalt ja teadlikult meie, siis hiljem hakkab keskkond kujundama juba meid ennast.

Plaan koalitsioonileppesse

Ühiskond eksisteerib ajas ja ruumis. Ruumil on Eesti ühiskonna, kultuuri ja majanduse arengus võtmeroll. Ruum meie ümber mõjutab otseselt meie töövõimet, loomingulisust ja õpivõimet. Me ei saa ruumi arengut suunata pelgalt JOKK-viisil, Exceliga või üksnes üldiste menetlustega. Et kvantiteet ei määraks kvaliteeti ning avaliku ruumi arengule suunatud tegevus oleks ettevaatav, vajame oma ruumi kaitseks kompetentsikeskust, mis tegutseks nagu muinsuskaitse, olles oma kindlate väärtuste eest seisja.

Ruumilise planeerimise eesmärk on kujundada täisväärtuslik elukeskkond. See hõlmab selliseid hüvesid nagu teede, parkide ning mänguväljakute piisavus, ligipääs veekogule, vajaliku infrastruktuuri olemasolu, keskkonna ja kultuuriväärtuste säilitamine, esteetiline linnaruum, turvalisus ja muu. Kui midagi jääb arvestamata või kuskil tehakse viga, mõjutab see meie elu-olu pikka aega. Need on ennekõike funktsioonid, arhitektuur ja miljööväärtusliku piirkonna kujundamine on eraldi asi.

Ruumi arengu suunamine eeldab riigi aktiivset ja hoolsat tegevust, mis tähendab, et riigil on mandaat anda ühiskonna kasutuses oleva ruumi arengusse ka sisuline ja võimalikult terviklik panus.

Paremat ruumi saab arendada ka täna kehtivate seaduste alusel: meil on valminud väga põhjalikud ning väga hea kvaliteediga uuringud ning võrdlusanalüüsid välismaiste parimate praktikatega. Pudelikael on tegutsemine: autoriteediga kompetentsikeskuste puudumine ja pädevate inimeste nõuannete eiramine. Arhitektide liit koos teiste valdkonna esindajatega saavad poliitikutele anda välja tegevusplaani, mille võiks tervema, jätkusuutlikuma ja parema Eesti ühiskondliku arengu eesmärgil koalitsioonileppesse panna.

Odavus pole väärtus

Näitena võiks tuua uute arhitektuursete lahenduste otsimist kas uutele või renoveeritavatele avaliku ruumi objektidele: kas korraldame mitmeetapilisi rahvusvahelisi arhitektuurkonkursse ning valime kvaliteetsemate ideede vahel või piirdume odavpakkumise hankega?

Nii Eesti tulevane valitsus kui ka kõik meie omavalitsused peaksid kindlalt üle minema kvaliteedipõhistele hangetele ning mitte raiskama aega ja maksumaksja raha vähempakkumiste peale. Markantsem näide on Gonsiori tänav, kus maailmakuulus taanlaste COWI andis 14 eksperdisoovitust, mida linn enamjaolt lihtsalt eiras.

Me ei saa jätkata odavhangete ja odavlahenduste maana. Paraku iseloomustab meie ruumihankeid ja avaliku sektori tellitud arhitektuuri tihti ainult odavus. Me ei mõtle väärtusele, mida me omaenda rahvale loome.

Põhiline probleem peitub poliitilises kultuuris ja halduskultuuris. Õigust on paslik käsitleda ühena paljudest abivahenditest – jõudmaks parema ruumini –, mitte põhilise või keskse meetmena. Kvaliteetne ehituskultuur eeldab regulatiivset raamistikku, mis seab hinnast tähtsamale kohale kvaliteedi. On ülimalt tähtis parandada riigihangete eeskirju, et need võtaksid rohkem arvesse kvaliteedikaalutlusi, mitte ainult võrdlema odavaid ehitusmaterjale, mida peab kahe aasta pärast jälle parandama hakkama. Ehituskultuuri põhimõtted peaksid kohalduma mitte üksnes märgilise tähtsusega, vaid igas mõõdus projektidele.

Loome meeskonna

Uus valitsus ei pea alustama tühjalt kohalt, vaid avaliku ruumi tööd saab rajada olemasolevale struktuurkapitalile. Õnneks on selles valdkonnas toimunud ka oluline areng. Viimase poolteise aasta jooksul töötas riigikantselei juures ruumiloome eksperdirühm, kelle eesmärk oli kaardistada riigi ruumilise arengu ja elukeskkonna kujundamist ja suunamist mõjutavad otsustusprotsessid ning töötada välja valdkonna arendamiseks vajalikud poliitikaettepanekud. 7. veebruaril arutas valitsuskabinet võimalust luua ruumiloome meeskond, kes hakkaks hea seisma kvaliteetse elukeskkonna eest.

Oma olemuselt tegutseks säärane ruumiloome meeskond riigiarhitektina, nii nagu see on Flaami piirkonnas, Hollandis, Iirimaal ja sellest aastast ka Rootsis. Kõigis nendes riikides on riigiarhitekt aidanud oluliselt kaasa hea avaliku ruumi ning arhitektuuri arengule. Arhitektide liit ootab pikisilmi ruumiloome meeskonna kokku kutsumist ning on valmis selle töösse kõigest väest panustama. Kvaliteetne ruum on avalik huvi ja avalik hüve.

Hetkel kuum