Mida sinu 80aastane mina sulle soovitaks?

Saja-aastaseks elamine pole õige pea enam midagi väga erilist, seda eriti tänaste 18-30aastaste jaoks. Üldise elatustaseme kasvu ja meditsiini arengu toel kiiresti pikenev eluiga muudab meie elu ülesehitust aga põhjalikumalt kui paljud meist on endale tunnistanud.

Karm tõde on see, et pikema eluga hakkama saamiseks pole praegu veel valmis ei inimesed, ettevõtted ega ka seadusandlus. Me kipume tulevikku hindama ikka mineviku põhjal ja nägema seniste tavapäraste protsesside jätkumist ka aastate pärast. Ent arvestades lisanduvaid eluaastaid ja tehnoloogia pidevat arengut on see, mis meid ees ootab, suure tõenäosusega hoopis teistsugune.

Kui traditsiooniline elumudel on pikka aega olnud kolmeetapiline ehk lapse- ja noorukieas hariduse omandamine, seejärel täiskasvanueas töötamine ning vanadus pensionärina, siis sajandipikkuseks kasvavasse ellu lisandub ka uusi etappe. Multietapiliseks muutuv elu tähendab seda, et kõigepealt tuleb õppida ja seejärel ümberõppida, töötada erinevates ametites, võtta karjäärimuutuste vahel mõttepause ning leppida tõsiasjaga, et töötada tuleb kauem kui seni on harjutud.

Miks peab töötama kauem? Esiteks on tänapäeva 65aastased sageli veel liiga heas vormis, et lihtsalt koju jääda. Teiseks aga tähendab pikenev elu juhul, kui jäädakse esimesel võimalusel koju, väga pikka pensionipõlve ning selleks on vaja üldjuhul suuremaid sääste kui neid tänasel keskmisel pensionäril on.

Seetõttu on väga kasulik osa enda elukestvast harimisest finantskirjaoskuse tõstmine. Võimalusi selles osas teadmiste kogumiseks on palju, näiteks kas ise erinevaid materjale lugedes või spetsialistide juures koolitustel käies. Oluline on asjaga alustada esimesel võimalusel, sest aeg on investeerimisotsuste tegemisel määrava tähtsusega. Mida varem alustada, seda rohkem pensionipõlveks koguneb.

Pensionieaks valmistudes tasub endalt küsida, kas ma tahan minna võimalikult vara pensionile või töötada kasvõi osalise koormusega nii kaua kui võimalik. Mõlemal variandil on oma plussid ja miinused. Varakult pensionile jäämine nõuab kõvasti raha, mis tuleb varasema elu jooksul kõrvale panna. Samas, kui on olnud võimalus seda raha koguda ja ka tervis on hea, võib töövabast pensionipõlvest kujuneda üks mõnusamaid eluperioode.

Teisest küljest ei tasu alahinnata tööl käimise positiivset mõju inimesele. See pole ainult pensionilisa teenimine, see on ka ajugümnastika ja sotsiaalne suhtlus, mis mõlemad hoiavad inimese erksamana.

Lisaks tuleb meeles pidada, et kui kolmeetapilise elu korral kogud sa peamiselt pensioniks, siis multietapilise elu korral pead olema valmis säästudest rahastama ka perioode erinevate tööelu etappide vahel. Suure tõenäosusega tekib praegustel 18-30aastastel elu jooksul vähemalt üks periood, kus nad lähevad jälle kooli, tegelevad enesearenguga mingil muul viisil või võtavad lihtsalt pausi kahe ameti vahel, et järele mõelda, mida edasi tahetakse teha. Selleks kõigeks on aga vaja raha. Kui sääste pole selleks ajaks tekkinud, võidakse olla olukorra ees, kus soovitud pausi või ametivahetust polegi võimalik teha ning jätkatakse rahulolematuna samal töökohal.

Kuigi võimalikult noorelt säästmise alustamine on reeglina kõige tulemuslikum juba pikema aja tõttu, pole ka tänaste keskealiste jaoks investeerimisrong veel kaugeltki läinud. Raamatu autorite kinnitusel ongi finantsotsuste langetamise tippaeg tavaliselt 40.-50. eluaastates, mil nii kogemused kui analüütilised võimed on maksimaalsed.

Pikem eluiga toob kaasa selle, et ettevõtted peavad hakkama rohkem arvestama inimeste sooviga end täiendada ja paindlikumalt töötada. Viimane muutub aina olulisemaks ka meeste jaoks, kes järjest rohkem tahavad lüüa kaasa laste kasvatamises.

Praegused gümnaasiumilõpetajad on aga olukorras, kus nad ei saagi suure tõenäosusega valida endale ametit kogu eluks, sest me ei tea praegu, millised ametid paari aastakümne perspektiivis kaovad või tekivad. 20-30 aasta pärast võib olla vajadus hoopis teistsuguste elukutsete järele, kui praegu õpetatakse. Seega, praegune 20aastane tegelikult ei saa praegu isegi mitte teada, kes temast kaugemas tulevikus saab, rääkimata sellest, et ta saaks teha eluaegseid karjäärivalikuid.

Siin tuleb mängu muutumissuutlikkus, mis saja-aastase elu puhul mängib äärmiselt olulist rolli. Kui kolmeetapilise elu puhul oli elluastujal pilt päris selge juba pärast seda, kui ta oli otsustanud, mida edasi läheb õppima, siis multietapilise eluga on lood teistsugused. Valikuid on rohkem ja pikem elu tähendab ka rohkemaid muutuseid, millest paljud on täiesti ettearvamatud. Seetõttu saab ka uute oludega kohanemisvõimest aina tähtsam isikuomadus.

Näiteks seda, kui põhjalikult ja kiiresti muudab inimeste omavahelist suhtlust ja ka töötegemise võimalusi tehnoloogiline areng, pole keegi seni väga täpselt ette suutnud näha. Seega on võimalik, et just praegu mõeldakse välja meie elu juba järgmise kümne aastaga oluliselt muutev tehnoloogiline lahendus, mille mõju on võrreldav näiteks vaid kümne aasta eest massidesse läinud nutitelefonidega.

Meie aju on ülesehitatud nii, et oleme valmis säästma rohkem aasta pärast kui praegu. Ja aasta pärast mõtleme samamoodi. Mis tähendab, et tegelikult tuleb hakata säästma kohe. Vaadata oma sissetulekud ja väljaminekud üle ning leida see koht, kust näpistada tuleviku tarbeks

Säästmine kohe kättesaadavate hüvede asemel pole inimestele lihtne. Gratton ja Scott kirjutavad oma raamatus selle kohta nii “Kui elu on vastik, vilets ja lühike, siis on lühiajalistele naudingutele järeleandmine mõistetav. Kui aga oodatav eluiga pikeneb, kas poleks siis mõistlikum, et rohkem kaalu saab aju ratsionaalne otsmikusagar langetamaks paremaid pikaajalisi otsuseid?”

Seega peaksid ratsionaalsus ja hedonism olema meie elus mõistlikus tasakaalus. Arvestagem, et me ei tea, millised on homsed poliitilised otsused. Me peame ise oma elu ja tuleviku üle otsustama ning tegema need vajalikud otsused ära ise ja esimesel võimalusel.