21. veebruar 2013 • 3 min
Jaga lugu:

Haldusreform tähendab rohkem nõgeseid tee ääres

See kulunud haldusreformi teema tõuseb igakord enne kohalikke valimisi nagu üks vana ja äratüüdanud fööniks. Miks see plaat just enne valimisi alati peale pannakse, on mulle arusaamatuks jäänud, kirjutab Äripäeva toimetaja Kristi Malmberg. 

Valimiskampaanias pole haldusreform ju mingi argument, inimesed maal pole sellest põrmugi huvitatud. Pigem tundub haldusreform vajalik ja lahe Tallinna büroohoonetest vaadatuna, Exceli-tabelisse paigutatuna. Ja ega pealinna analüütikud räägigi enam isegi mitte niivõrd kulude kokkuhoiust seoses haldusreformiga, mis oleks pragmaatiliselt mõistetav argument, vaid hoopis avalike teenuste paremast osutamisest. Kuidas parandab avalike teenuste osutamist nende kaugemaleviimine elanikest?

Kohalike omavalitsuste tegevuse tõhustamine ja ökonoomsemaks muutmine on loomulikult midagi, mida saab ainult kiita. Ent praegu ei näe ma haldusreformist rääkijate puhul kuigi suurt seost reaalse eluga. Mis siis juhtub päriselus valdade liitmisel?

Näiteks pannakse kokku kaks valda, üksteisest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvate alevikest vallakeskustega. Ühest alevikust kolitakse vallakeskus minema, mis tähendab maaoludes keskmisest veidi suuremat nutikust nõudvate töökohtade liikumist teise alevikku. On väga suur tõenäosus, et mingi aja jooksul liiguvad koos töökohtadega sinna ka nende täitjad. Sellest eelmisest alevikust ära. Need teatavat nutikust nõudvate töökohtade täitjad on tihti ka kohaliku seltsielu edendajad, koos kultuurimaja inimeste ja õpetajatega. Viimastel ei pruugi seal alevikus aga ka enam pikka pidu olla, sest kui tõmbekeskus on mujal, jääb ka lapsi aina vähemaks.

Varsti suletakse ka kool, mis on juba kõva pauk kohalikule kogukonnale ja vähendab võimalust noorte perede lisandumiseks ikka märgatavalt. Pärast kooli sulgemist paneb peagi uksed kinni ka alevikus tegutsenud teine pood, sest ostjaid pole ja allesjäänud pood võib edaspidi hinnapoliitikasse üsna vabalt suhtuda.

Aga mis sellest ikka, niikuinii käiakse paar korda nädalas seal uues tõmbekeskuses poodides, saab ühtlasi ka vallamajas oma vajalikud asjad aetud ja lapsed koolist ära toodud. Samas, milleks sõita pidevalt bussi ja autoga, äkki on mõttekas ikkagi sinna teise alevikku ära kolida? Kohalik väike puidutööstus pani ka juba siin oma uksed kinni, sest kaineid töötajaid pole enam eriti võtta. Apteek on juba ammu läinud ja samamoodi pangaautomaat. Seal teises alevikus on see kõik olemas, pole mõtet dubleerida.

Aastakümneid maal elanud inimestele on see kirjeldus kindlasti tuttav. Just sellepärast pole seni erilist vaimustust haldusreformi osas ilmutatud. Jah, muidugi on valdade koondamisel oma kasutegur olemas ja pikas perspektiivis võiks haldusreform ka rahaliselt kasulikuks osutuda. Tõmbekeskuste tugevnemise kõrval sööb see reform aga väiksemad alevikud ja külad ära, selles pole kahtlustki. Ja mis siis, võib ju küsida? Ega polegi midagi muud kui rohkem sissevajunud katuseid ja nõgestes teeääri euroremonditud maanteede ääres.

 

Autor: Kristi Malmberg, Vilja Kiisler

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt