Haldusreform tähendab rohkem nõgeseid tee ääres

Valimiskampaanias pole haldusreform ju mingi argument, inimesed maal pole sellest põrmugi huvitatud. Pigem tundub haldusreform vajalik ja lahe Tallinna büroohoonetest vaadatuna, Exceli-tabelisse paigutatuna. Ja ega pealinna analüütikud räägigi enam isegi mitte niivõrd kulude kokkuhoiust seoses haldusreformiga, mis oleks pragmaatiliselt mõistetav argument, vaid hoopis avalike teenuste paremast osutamisest. Kuidas parandab avalike teenuste osutamist nende kaugemaleviimine elanikest?

Kohalike omavalitsuste tegevuse tõhustamine ja ökonoomsemaks muutmine on loomulikult midagi, mida saab ainult kiita. Ent praegu ei näe ma haldusreformist rääkijate puhul kuigi suurt seost reaalse eluga. Mis siis juhtub päriselus valdade liitmisel?

Näiteks pannakse kokku kaks valda, üksteisest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvate alevikest vallakeskustega. Ühest alevikust kolitakse vallakeskus minema, mis tähendab maaoludes keskmisest veidi suuremat nutikust nõudvate töökohtade liikumist teise alevikku. On väga suur tõenäosus, et mingi aja jooksul liiguvad koos töökohtadega sinna ka nende täitjad. Sellest eelmisest alevikust ära. Need teatavat nutikust nõudvate töökohtade täitjad on tihti ka kohaliku seltsielu edendajad, koos kultuurimaja inimeste ja õpetajatega. Viimastel ei pruugi seal alevikus aga ka enam pikka pidu olla, sest kui tõmbekeskus on mujal, jääb ka lapsi aina vähemaks.