Kui ma oleksin Jüri Käo

Kuna ajakirjanikud on ka enamasti töövõtjad, mitte näiteks iseenese tööandjad, siis esitavad nad tihtipeale iseenesest täiesti tervemõistuslikku sotsiaalmaksu jagamise ideed tööandjate kurja plaanina keevitada sotsiaalmaks töötaja „kraesse“. Selle tegelikult alles käivituva debati tööandjatest esindajad pole ka kuigi veenvalt selgitada suutnud, et see nii ei ole. Küll aga on ette tulnud töövõtja alahindamist – nagu inimesed üldse ei teakski, et sotsiaalmaks on meie maal maks, mida töötaja palga pealt tasub tööandja. No päris nii lollid need töövõtjad ehk ikka ka ei ole. Aga töövõtja tahab kangesti, et töötaja mõistaks, kui suur kulu töötajale palga maksmine tegelikult on, ja rõhub peamiselt sellele, et ega netopalk ju ei vähene. Sellest ei piisa.

Mõistetudolemise soov on inimlikult arusaadav, aga palju ratsionaalsem ja tulemuslikum oleks siiski avalikkusele – kellest suur osa on ikkagi palgatöötajad – selgitada, mida neil säärasest muudatusest võita oleks. Ja praegu pole seda tehtud. Veelgi kehvem on see, et tegelikult pole selle peale eriti mõeldudki.

Sotsiaalmaksu jagamisel – või ka üleüldse töötaja maksuks muutmisel – on mõtet siis ja ainult siis, kui seda maksu maksval isikul tekib valikuvõimalus. Kui ma hakkan enda kontol nägema seda 33 protsenti palgast, mida praegu tasub tööandja, siis ma tahan, et mul oleks reaalne võimalus otsustada, kuidas seda kasutada. Ma tahan valida ravikindlustuse eri liikide vahel lähtudes sellest, missugune on minu vanus, tervislik olukord ja rahaline seis. St on vaja vaba raviteenuste kindlustusturgu. Teiseks tahan ma, et mul oleks oma vanaduspõlve kindlustamisel valida oluliselt enamate võimaluste vahel, kui praegu on.

Selleks on vaja mitut seadustemuudatust. Missuguseid omapoolseid ettepanekuid kavatseb tööandjate keskliit valitsusele teha, et need küsimused võimalikult kiiresti vastused saaksid, vaat sellest tahaksin ma Jüri Käod rääkimas kuulda.

Kui ma oleksin Jüri Käo, siis ei võrdleks ma sotsiaalmaksu jagamist elektrituru avanemisega.. Hind ju tõusis, see on kõigil värskelt meeles! See võrdlus ajab palgasaajad garanteeritult tagajalgadele, ja sellest pole töövõtjatel mingit kasu. See raskendab ka läbirääkimisi valitsusega, sest pidevalt oma toetusnumbrite mures valitsuserakonnad kardavad töövõtjaid tigedaks ajada.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler