Varjun vs Kroonika: riigikohus suhtus hüvitise määramisse alalhoidlikult

Esiteks oli kolleegium küllaltki resoluutne, kaitstes privaatsfääri puutumatust ja pannes piiri avaliku elu tegelaste eraelu sundkommertsialiseerimisele. Teisalt leevendas kohus ajakirjanduse hirme, mis kaasnesid 2010. aasta 31. detsembril kehtima hakanud nn. allikakaitseseadusega võlaõigusseadusesse tehtud muudatustega.

Sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse kaalumisel jäi riigikohus kindlaks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditeski valitsevale seisukohale, et uudishimu ja avalik huvi on erinevad asjad. Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Seega on meil jätkuvalt õigus informatsioonilisele enesemääramisele ja me saame vähemalt teoreetiliselt ise valida, kas ja mida meist kirjutakse ja milliseid pilte meist avaldatakse.

Lahend selgitas ka ühist hooldusõigust omavate vanemate õigusi. Üldjuhul eeldatakse vanema nõusolekut, kuid juhul, kui vanem on selgelt väljendanud, et ta ei soovi oma lapsesse puutuvate andmete avaldamist, ei tohi ajakirjandus seda teha. Otsuses väljendatud seisukoht kohaldub ka mitmele teisele ühise hooldusõigusega seonduvale elulisele olukorrale.

Meediatööstust huvitas lahendis ilmselt kõige rohkem kahjuhüvitiste tõrjuvat mõju käsitlev osa.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust võib selles osas nimetada õiguspoliitiliselt küllaltki alalhoidlikuks ning on ilmne, et nn allikakaitseseadusega Eesti õigusesse toodud karistuslikud kahjuhüvitised ei muuda oluliselt väljamõistetavate hüvitiste suurust. Kolleegium on selles otsuses pidanud vajalikuks korduvalt viidata oma eelnevatele lahenditele ja rõhutanud põhimõtet, et hüvitised peavad olema võrdsetel asjaoludel võrreldavad. Samuti on otsuses juhitud tähelepanu võimalusele nõuda õigusrikkumisega saadud kasu välja alusetu rikastumise, mitte kahju hüvitamise sätetele tuginedes.

Võiks lausa öelda, et otsusega antakse mõista, et allikakaitseseadusega ei suutnud poliitikud õiguskorras midagi muuta, sest kahju tekitaja varalist olukorda võis kohus ka enne seaduse muudatuse jõustumist hüvitise suuruse määramisel arvestada. Samuti on kohtu seisukohast tõrjuv mõju igasugusel mittevaralise kahju hüvitisel ning tsiviilõigusliku vastutuse kehtestamisel ja kohaldamisel. Milleks siis üldse kogu see justiitsministeeriumi ja seadusandja pingutus 2010. a. seadusmuudatuste läbisurumisel?

Mõistetavalt on riigikohus kahjuhüvitiste suuruse määramisel valvsalt kohtunikuõiguse kaitsel – mittevaralise kahju puhul on hüvitise suurus kohtuniku diskretsiooniotsus. Igasugune katse arvestada protsente kahjutekitaja käibest on ilmselgelt hiiliv katse asendada kohtuniku sisetundest lähtuv äranägemine tabelite ja hingeliste üleelamiste indekseerimisega.