Läheneb ühtne pangandusjärelevalve

Viimasest rahvusvahelisest panganduskriisist väljumiseks pidid paljud riigid kas pangad maksumaksja raha eest rekapitaliseerima või tingimusteta oma valitsemisalalt pärit pankade kohustusi garanteerima. Sellega taastati suures osas usaldus pankade vastu, kuid tõmmati tähelepanu riikide kohustustele ja võimele neid kohustusi täita. Esimesena paistis ülemäärase laenukoormusega silma Kreeka ja sealt algas euroala riikide võlakriis ehk siis investorite soovimatus suure laenukoormusega riikide võlga finantseerida.

Selle tulemusena polnud mitu Euroopa riiki võimelised finantseerima oma eelarve auke ja ka oma juba lõppevaid kohustusi. Hoidmaks euroala riikide usaldusväärsust ja võib-olla ka eurot kui ühisraha, oli euroala riikidel vaja probleemseid riike toetada ühiselt.

Võlakriisi arenedes ilmnes ühtlasi tugev side pankade ja riikide vahel. Enamasti olid euroala riikide kodupangad oma asukoha riikide suurlaenajad. Teisalt olid näiteks Hispaania ja Iirimaa võlaprobleemid tekkinud otseselt omamaiste pankade toetamise vajadusest. Seega oli euroalal välja kujunenud olukord, kus panganduskriis muutus peaaegu automaatselt riigi võlakriisiks (õigemini krediidivõimetuseks) ja riigi võimetus oma võlgu tasuda muutus automaatselt kohaliku panganduse kriisiks. Nõnda pidid euroala riigid näiteks toetama Hispaania pankade rekapitaliseerimist.

Et tagada toetatavate riikide pankade sarnast riskivõtmise taset võrreldes toetavate riikide pankadega, oli vaja toetavatel riikidel saavutada mingi aktsepteeritav kontroll toetatava riigi panganduse üle. Teiseks oli selge, et euroala finantsusalduse tõstmiseks oli vaja lõhkuda riikide ja nendes asuvate pankade omavaheline finantssõltuvus. Selle saavutamiseks otsustati luua pangandusliit, mis pidi endas ühendama ühtse euroala süsteemset pankade järelvalvet, ühtset kriisihaldusmehhanismi ja kriisilahendusfondi.