„Eesti tomat“ pole võlusõna, mis kõik uksed avab. Kindlasti aitaks aga teadmine, kuidas toimib tarneahel, ja suhtumise muutus.

Ükski jaekett ei tõrju kohalike väiketootjate toodangut – kõigile on selge, et siinne tarbija hindab kõrgelt omamaist toidukaupa. Samas ei arvesta kauba liikumise protsess tootjalt poeketini enamasti  kaupmehe äri eripärasid. Kui jaeketis on 50-60 kauplust ja suuremates kaupluses on sortimendis 50-60 000 toodet, siis on kodumaine tomat vaid üks nendest.

Tarneahelas tootjalt tarbijani on kaupa vaja transportida ja hoiustada, kuna väiketootjal endal pole enamasti selleks sobivaid tingimusi; sorteerida, eraldada riknenud kaup, pakkida jne.  Taluõuelt algav ahel on pikk, sisaldab palju kohustuslikke tegevusi ning kõigil neil tegevustel on oma hind. Aiasaadused kaua ei säili ja ka tarbija ei osta viljade valmimise ajal suuri koguseid koju valmis, kui puuduvad hoiustamiseks ruum ja tingimused.

Tarnekindluse aitaks kaupmehele tagada talunike ja väiketootjate ühistegevus, mis võimaldaks pakkuda suuremaid kaubakoguseid, luua parema investeerimisvõime aiasaaduste säilitustingimuste parandamiseks, tagaks ühtlasema sortide valiku ning aitaks kaasa nõuetekohaste kauba saatedokumentide lisamisele. Killustatud tootjate hulgaga on kaupmehel keeruline lepinguid teha. Kui osa piimatootjaid on koondunud ühistutesse, et tööstusele piima müüa, siis miks ei võiks sarnast mudelit kasutada ka aiapidajad?

Realiseerimisvõimaluste puudumises ei saa süüdistada vaid jaekette, tootjatel tasub äriplaanid üle vaadata ja omapoolsed võimalused jaekettidele teada anda. Lisaks aitab ka turgudel, laatadel müük ja e-kaubanduse kasutamine.Mitmed suured jaeketid teevad hea meelega koostööd kohalike väiketootjatega, kuid head koostöökogemused ei kajastu enamasti ajakirjandusväljaannete pealkirjades. Tulemuseks on meediapilt, mis nii mõnegi tootja ära kohutab ja selle tulemusena jätab oma toodete pakkumise tegemata.