USA valitsussektori sulgemine ning võlalae saavutamine tuleneb eelkõige Ühendriikide poliitilisest süsteemist, mitte majandusprobleemidest. Kui Euroopa riigid (Itaalia, Kreeka, Portugal) sarnase süsteemi alusel tööle panna, siis valitsus oleks aastas rohkem kinni kui töös.

Kui USA poliitikud oleksid vastutustundlikumad ja suudaksid oma sõnu tegudeks vormida, siis oleks valitsus praegu töös ning võlalimiit silmapiirist kaugel. Osalt on praeguses seisus süüdi vabariiklased, kelle uhkus on liiga palju kannatada saanud. Neile on jäänud võim vaid esindajatekojas ning neil on tulnud järele anda paljudel teemadel. Et mitte enam näida liiga nõrgana ning uhkust alla neelamata on nad üritanud siduda riigi jaoks hädavajalikke eelnõusid demokraatide jaoks oluliste punktide läbikukutamisega, teades väga hästi, et see ei lähe läbi. Vabariiklastele on kõige valusam olnud president Barack Obama tervishoiuseadus ehk nn Obamacare, mis on n-ö punastes osariikides tekitanud suurt pahameelt.

Teiselt poolt on Obama taas näidanud ennast kui kehva läbirääkijat. Ta on võtnud jäiga positsiooni ja vastase nurka surunud. Presidendile peaks selge olema, et nurka surutud vastane on palju meeleheitlikum kui vastane, kel on ka teisi võimalusi. Obama üritab veeretada kogu vastutuse vabariiklaste õlule, sest kui nemad ei tule demokraatidele ja Valgele Majale vastu, siis oleks justkui vabariiklased USA võimalikus „pankrotis” süüdi.

Sel ajal, kui poliitikud teevad maailma kalleimat rahvateatrit, kannatavad nn tavainimesed. Siinkohal ma ei pea silmas valitsussektoris töötavaid inimesi, kes on küll sundpuhkusele saadetud, aga kellele makstakse ikka palka puhkusel olemise eest. Kaotajad on eraettevõtjad, valijad ning lõppude lõpuks poliitikud ise.

Teadmatus tuleviku suhtes kindlasti vähendab tarbijate kindlustunnet, eriti kui neid võidakse taas iga hetk sundpuhkusele saata või kui koos valitsusega lähevad kinni kõik rahvuspargid ja turistiatraktsioonid ning turistide toodavatest tulust sõltuvad inimesed jäävad sellest ilma. Poliitikute usaldus on juba kõva paugu saanud, nüüd jääb vaid üle oodata, milliseks osutuvad majanduslikud tagajärjed. Vähemalt saab tõdeda, et Eesti poliitiline teater, olgu see kui tahes rumal ja lapsik, on üsna odav ja ohutu võrreldes Ühendriikide omaga.