Paneme riigi dieedile

Riigi omanikud on selle kodanikud. Sõltumata ametist või positsioonist peame mõtlema, mida omanikuna riigilt ootame, mida praegu saame ning kui palju see maksma läheb. Riigi valitsemisel ja avalikel teenustel on hinnalipik küljes, niisamuti soovidel.Soov püüelda Põhjamaadega sarnase kõrge sotsiaalkaitse taseme või avalike teenuste suurema hulga poole on küll mõistetav, kuid ma ei näe võimalust, et suudaksime seda ülal pidada. Ka Põhjamaad ei tule sellega tulevikus enam toime. Kellele kurb uudis, kellele reaalsus, kuid juba mõnda aega on meie naabrid nii põhjas kui ka läänes pingsalt arutlenud selle üle,  missugust  (heaolu)riigi mudelit nende ühiskond välja kannatab.

Majanduslikud jõujooned on maailmas märgatavalt muutunud ning vana rasv saab ühel hetkel otsa, mis tähendab, et vanal viisil enam edasi minna ei saa. Meie õnn, et oleme harjunud siiski suhteliselt vähesega hakkama saama ning et meil pole kinnistunud arusaama sellest, mida kõike võiksime riigilt nõuda. Kord lubatud või kätte saadud hüvet on hulga valulisem loovutada kui sellest üldse ilma olla. See ei tähenda, et peaksime loobuma parema ja rikkama ühiskonna poole püüdlemisest, kuid see annab võimaluse seada endale realistlikke eesmärke.

Mis on demokraatia hind? Hiljuti on mitu korda kõlanud väljend, et väikest riiki ongi kallis ülal pidada ja veel kulukam on see siis, kui tegemist on demokraatliku riigikorraldusega. Ma ei saa kuidagi nõustuda sellise lähenemisega, mis justkui põlistaks arvamuse, et kallis on normaalne ja polegi mõistlik efektiivsemate lahenduste peale mõelda.

Demokraatia ei pea olema eelduslikult kallis ning kindlasti ei tohi selle taha peita soovimatust muuta valitsemist ja riigikorraldust tõhusamaks. Ühiskonna ja eelkõige infotehnoloogia areng ja sellest tekkinud võimalused annavad tunduvalt rohkem võimalusi kaasata märgatavalt väiksemate kuludega eri huvirühmi.

Võrreldes viieteistkümne aasta taguse ajaga on praegused võimalused demokraatia edendamiseks kindlasti suuremad ja ka odavamad. Ehk küsimus peaks olema – kuidas jätkusuutlikult toime tulla ning kas kulude suurenemisele on alternatiive?Kui vaadata Euroopa Liidu liikmesriikide valitsussektorite tööjõukulude võrdlust suhtena SKTsse, siis näeme, et Eesti edestab siin napilt ­euroliidu keskmist. Keskmisest vähem kulutavad aga näiteks Holland, Austria ja Tšehhi. Kas ja mida peaksime tegema, et kulude tase oleks võrreldav Tšehhi või mõne teise riigiga, kelle taust ja  arengutase on meiega võrreldavad?

Tava või vajadus? Ettevõtjad puutuvad eri ameti­asutuste ja ministeeriumidega kokku – kes rohkem, kes vähem –, kuid neid kogemusi välja selgitades kuuleb lubamatult sageli küsimusi, miks üks või teine luba, kohustus, hindamine, aruanne või analüüs ikka vajalik on. Kui vaadata ametiasutuste ja ministeeriumide praegust tegevust, leiab nii dubleerivaid tegevusi kui ka lihtsalt selliseid, mille vajalikkus paneb paremal juhul õlgu kehitama ja halvemal juhul vihastama

Põhjust on tõsiselt küsida – kui tarvilikud ja prioriteetsed need tegevused on? Ilmselt oleks paljudel juhtudel vastus, et nii on tööplaanis või seaduses kirjas või on saanud lihtsalt tavaks. Kuigi see võib olla juba kümme või enamgi aastat nii olnud, ei saa sellega õigustada, miks ei peaks üritama teisiti ja vähemaga hakkama saada.  Ühest küljest vähem koormavana ettevõtjaile ja kodanikele tervikuna ning teisest küljest odavamana valitsussektorile. Et seda protsessi käivitada, on esmalt vaja ülevaadet, mida ja miks avalike vahendite eest tehakse, ning seejärel ka piisavalt jõulist impulssi nende tegevuste  ülevaatamiseks.

Külmutame kolmeks aastaks riigivalitsemise kulud. Seetõttu oleks kohane kaaluda valitsemisaparaadi dieedilepanekut mõneks aastaks. Kui külmutada kolmeks aastaks (aga ehk ka viieks) riigivalitsemisega, poliitika kujundamise ja väljatöötamisega seotud kulud nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, sunniks see kindlasti põhjalikult seniseid ja tulevasi tegevusi revideerima ning keskenduma kõige tähtsamale. Vabanedes ballastist ja vähendades dubleerivaid funktsioone ja asendustegevusi, oleks edasi minna juba hulga kergem ning tervislikum.Isegi kui suur osa praeguse bürokraatia algetest ulatub Brüsselisse, kus hoolitsetakse samuti sageli selle eest, et endal ka edaspidi tööd oleks, tasub meil siiski enda tegevustes selle vältimise poole püüelda. Süsteemsemalt ja kontsentreeritumalt tegutsedes oleks võimalik tegijaid paremini  motiveerida ning sellisel juhul saaksid selle põhjendatusest aru ka need, kes sellesse panustama peavad – ehk maksumaksjad.

Külmutamisest ja efektiivsemast toimimisest tekkivad vahendid oleks omakorda võimalik kasutada avalike teenuste – hariduse, meditsiini, politsei ja päästeteenistuse – kvaliteedi parandamiseks. Just nii kavatseb näiteks Taani riik aastaks 2020 seatud eesmärkide järgi hoida kokku 12 miljardit Taani krooni riigivalitsemiselt ning kasutada seda raha just riigile oluliste teenuste arendamiseks.

Millised on avaliku teenuse ja millised valitsemise kulud? Kui vaadata OECD ülevaadet sellest, kuidas on eestlased rahul riigi pakutavate avalike teenustega, jääb silma suhteline rahulolematus võrreldes OECD riikide keskmisega. Kui keskmine rahulolu ja kindlustunne valitsussektoriga on umbes 40 protsenti, siis Eesti puhul on see vaid 27 protsenti.

Samas ei saa ju ka otseselt öelda, et meil valitsussektori pakutavate avalike teenustega väga halvasti oleks. Pigem tasuks probleemi otsida sellest, kas inimesed hoomavad, millega avalik sektor tegeleb või millest see koosneb.

Kuna eri riigistruktuuri kuuluvate üksuste arv keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse tasandil ületab julgelt 3000 piiri, on selge, et sellest ülevaate saamine eeldab juba inimvõimete ületamist. Usk riigi ja avaliku sektori toimivusse saab aga paratamatult alguse teadmisest, millega tegeletakse. Seetõttu olekski hädavajalik hästi lihtsa ja kasutajasõbraliku riigipuu tekitamine, mis aitaks igal huvitatul paremini mõista, mis osadest avalik sektor koosneb. Millised on selle asutused, kui palju on neis töötajaid, millised on kulud, missugused on ülesanded jms.

Tänapäevase IT-võimekuse juures ei tohiks olla probleemi detailse, kuid samas lihtsalt ülesehitatud pildi tekitamiseks, mis oleks ka reaalajas adekvaatne. Arvestades kõikvõimalikke teisi infotehnoloogilisi arendusi ja nende maksumust, ei tohiks selline investeering üle jõu käia. Seda enam, et kõik need andmed on ju praegugi olemas, kuid eri kohas ja erineva struktuuriga, mis teeb nende ajas võrdlemise peaaegu võimatuks.

Riigipildist, mis kajastab tänapäeva ning mida uuendatakse kord viie kuni kümne aasta tagant, on aga paraku vähe kasu. Sellise, reaalajas riigipildiga võiksime olla ainulaadsed kogu maailmas – väike riik annab selle elluviimiseks eelise.