Mõtted, mis pidurdavad edukat investeerimist

Investor ja Tallinna Tehnikaülikooli rahanduse ja majandusteooria instituudi lektor Kristjan Liivamägi kirjutab investeerimispsühholoogiast doktoritööd ning teab täpselt, milliseid komistuskive inimese aju investeerimisel seab. Siiski tunnistas ta, et hoolimata teoreetilisest ettevalmistusest on ka tema teinud emotsioonidest tingitud mõttevigu. Midagi pole parata – inimese aju on harjunud teatud signaalidele kas positiivses või negatiivses võtmes reageerima ning siis on börsidel raske täielikult ratsionaalseid otsuseid teha. Kuid mõtlemisvead võivad kaasa tuua kehvad investeerimisotsused, mis maksavad väga kulukalt kätte.

Allpool tutvustabki Kristjan Liivamägi viit levinumat mõtteviga.

Inimestele meeldib uutes ja tundmatutes olukordades teha otsuseid varasema info põhjal, kuid börsidel võib see olla rahakotile üliohtlik. Niinimetatud esindusviga sünnibki, kui investor vaatab näiteks ettevõtte aktsia ühe aasta graafikut: kui see on tõusvas või langevas joones liikunud, siis eeldab aju mineviku informatsioonile tuginedes, et areng jätkub samas suunas. See on ka põhjus, miks pikalt kestnud pulliturg on investoritele nii ohtlik: kuna tundub, et kõik jätkub samas vaimus, siis loobutakse sisulise fundamentaalanalüüsi tegemisest ning ollakse mõne aktsia suhtes ülemäära positiivselt või negatiivselt meelestatud. Seetõttu ostetakse nii tihti aktsiaid tipust ja müüakse nende madalseisus – aju on kinni "mineviku graafikutes", samas kui investor peaks hoopis analüüsima, millised väljavaated võiksid aktsial tulevikus olla.

Samas tõi Kristjan Liivamägi huvitava statistilise näite: aktsiatel, mis on kehvemad (kuid mille taga on korralik firma), on suurem tõenäosus võimsaks tõusuks kui aktsiatel, mis on näidanud minevikus suurt tootlust.

Ankurdamine on Kristjan Liivamäe sõnul samuti investori levinud vaenlane finantsturgudel. Selle mõttevea puhul on tegu olukorraga, kus inimene ei võta arvesse uut informatsiooni – või siis hangib informatsiooni valikuliselt. Peale selle püüab aju siin ka massiga kaasas käia.

Kristjan Liivamäe hinnangul oli selle kohta üks näide 2012. aasta naftahinna prognoos: tol ajal oli hind 100 dollari juures ning analüütikute arvamust mööda pidi 90%-lise tõenäosusega 2015. aastal jääma barreli hind 80 ja 180 dollari vahemikku. „Aga kui sa oled analüütik ja naftahind on 100, siis kuidas sa ütled, et kolme aasta pärast on hind 30 dollarit – ülemus küsib, et kas sina oled loll või turg on loll,“ kirjeldas ekspert olukorda, kus isegi ekspert võib olla teatud hinna poole kallutatud.

Tavainvestorile maksab ankurdamine – piltlikult öeldes emotsionaalne kinnitumine teatud hinna külge – valusalt kätte. „Kui positsioon on miinuses, siis kohtab sellist mõtlemist, et kui nüüd aktsia ostuhinna juurde tagasi tõuseb, siis müün maha. Esialgne investeerimisstrateegia unustatakse ära. Tekib küsimus, kas sa ostsid selle aktsia selleks, et ostuhinnaga maha müüa,“ selgitas Liivamägi. Kui positsioon on miinuses, ettevõtte finantstulemused ja olukord on halvenenud ning algne investeerimistees ei ole täitunud, siis tuleb teinekord süda kõvaks teha ja kaotused realiseerida.

Kuigi börsi peetakse omamoodi õnnemängu kohaks, peaks investeerimise puhul olema siiski tegu kalkuleeritud riskiga. Samal ajal kiusab aju investorit: aju armastab tuttavaid olukordi ning see tekitab väga ohtliku situatsiooni, kus uut ja head aktsiat ei juleta õigel ajal osta ning vastupidi, viletsast positsioonist ei taheta õigel ajal loobuda. „Kui inimestele anda valida, kas nad võtaksid kindla tulu 500 dollarit või siis nõustuksid viskama münti: võidu korral 1000 dollarit, kaotuse puhul null, siis 84 protsenti inimestest valib esimese variandi,“ kirjeldas investor.

Investorid eelistavad realiseerida võidud kiiresti ja lasta kaotustel pikalt lahti olla. Sellist käitumuslikku kõrvalekallet nimetatakse dispositsiooniefektist ning seda on tähendatud nii USA, Euroopa kui Aasia investorite seas. Samuti on sellekohase uuringu 2016. aastal maailma kolme mõjukama finantsvaldkonna hulka kuuluvas teadusajakirjas Review of Finance avaldanud Talpsepp, Vaarmets ja Liivamägi ning leidnud, et ka Tallinna börsi investorid on sellest käitumuslikust kõrvalekaldest mõjutatud.

Emotsioonidest mõjutavad investorit enim kaotuse kartmine ja kahetsus – need hoiavad inimesi halbade investeerimisotsuste küljes kinni. Kuid ka liigne enesekindlus on börsidel probleem.

Kristjan Liivamägi tõi huvitava näite, et kuigi börsidel on ülekaalus mehed, on naised meestest paremad investorid: mehed kipuvad rohkem riske võtma ja rohkem tehinguid tegema, uskudes, et on keskmisest investorist paremad. Naised kaaluvad rohkem, teevad otsuse ja jäävad siis sellele kindlaks. Liivamäe hinnangul söövad teenustasud meeste kasumi lihtsalt ära, kuna mehed on liigselt enesekindlad ja seetõttu teevad finantsturgudel naistest rohkem tehinguid.

Lisaks valivad investorid liigse enesekindluse tulemusena enda portfelli vähem aktsiaid, kui oleks portfelli riskide hajutamise seisukohast ratsionaalne. Arvatakse, et ollakse targemad ja edukamad kui teised investorid ja seetõttu kaubeldakse ainult mõningate aktsiatega.

Eesti investorite puhul näebki ta ühe liigse enesekindluse indikaatorina aktsiaportfelli vähest hajutamist. „Keskmisel Tallinna börsi investoril on portfellis 1,9 aktsiat. Mõistlikust hajutamisest saab rääkida alles 20 ja enama aktsia puhul,“ ütles Liivamägi. Tema uurimistööst selgus huvitav tõsiasi: 75 protsenti Tallinna börsi investoritest, kes investeeris vahemikus 2004-2012, teenis börsil madalamat annualiseeritud tootlust, kui nad oleksid saanud, kui oleksid oma raha lihtsalt tagatud riskivabasse hoiusesse paigutanud. „Nad võtsid suurema riski, aga ei saanud selle eest kompenseeritud,“ võttis Liivamägi investorite väärkäitumise kokku.

Kristjan Liivamägi on tegutsenud finantsturgudel investorina üle kümne aasta. Ta on varahaldusettevõtte KLM Invest OÜ juhatuse liige ning töötab Tallinna linnakassa osakonna juhtivspetsialistina. Ta omandab hetkel Tallinna Tehnikaülikoolis doktorikraadi finantsökonoomika erialal ning on TTÜ ja Mainoris lektor. Ta on töötanud üle viie aasta audiitorbüroos Ernst & Young vandeaudiitorina.