Endel Palla – inimliku kapitalismi hoidja
ASi Harju Elekter nõukogu esimees Endel Palla ütleb enda kohta, et on alati olnud suur tööle pühenduja ja möönab, et võib-olla on sellega lausa liiale läinud – eriala ja reisikirg on läbi aastate hinge toitnud nii rikkalikult, et laste saamise aeg sai mööda lastud.
Aastal 1941 sündinud Palla elab abikaasaga mere ääres, Tilgu sadama lähedal Meriküla külas, kus kunagi oli piirivalvekool. Kunagised sealsed suvilakrundid on tänaseks enamikus saanud peale aasta läbi soojad majad, niisamuti on suvilast kodu teinud ka Palla ise. Tööl on ta aga 50 aastat käinud Keilas Harju Elektris, ettevõttes, kuhu töötajad jäävad pidama aastakümneteks ja kuhu jäävad pidama ka nende lapsed.
Ometi pole Harju Elektri võlu selles, et seal saab mõnusalt niisama tiksuda - selle kinnituseks on see, et tänavu 50aastaseks saav ettevõte on börsil aktsionäre rõõmustanud igal aastal. Kust sellist ilmet ja elutööd lahkama hakata?
Koolimaja elektrifitseerimise lugu
“Ma olen liiga paljugi tööle pühendunud,” märgib ta ja lisab, et Lõuna-Eestis Tartumaa ja Põlvamaa piirillt pärit talupidaja pojana tuli tal juba lapsena palju tööd teha. “Olen harjunud lapsest peale tegema nii põllutöid kui ka koduseid töid,” põhjendab ta. Samas Vastsekuustes sai tal lõpetatud ka mittetäielik keskkool, edasi viisid õpingud Ahjale keskkooli. 1958. aastal kolis Palla Tallinnasse ja sai oma esimese pisikese suvise koolivaheajatöökoha Punases RETis, millele sügisel järgnesid õpingud Polütehnilises Instituudis.
“Elektroonika ja tehnika on mind lapsest saadik huvitanud. Omal ajal maal ei olnud ju elektrit. Isegi keskkool sai lõpetatud koduse petrooleumilambi valguses, sest kodus elektrit polnud. Koolis oli küll, sest Vastsekuuste kooli vedasime elektri ise.” Palla meenutab, et kohalikus vesiveskis oli olemas pisike generaator, aga polnud saada elektrijuhtmeid ja nii tuli liinijuhe lahti harutada ja kooli vedada. “Meil oli koolis hästi asjalik füüsikaõpetaja ja tema aitas seda asja ajada. Õpilased said ise käed päris kõvasti kohe külge panna ja asja ise ära teha,” võlgneb Palla tänu kunagisele pedagoogile.
Koolipoisina saadud kooli elektrifitseerimise kogemus kulus hiljem ära ka kodutalus, ent harivad olid ka Nõukogude armees veedetud kolm aastat. “Õppisin seal ka üht-teist erialaselt juurde – olin piirivalveside ja tehnikahoolduse peal. Tulles sealt koju - enne kui uuesti TPIsse sai mindud – oli kaks nädalat aega. Lõikasime palgid, ajasime need püsti, ehitasime alajaama ja kahe nädalaga saime elektri sisse kodutallu, kus seda kunagi polnud olnud,” meenutab ta kiirelt korda läinud projekti ega imestagi, et elektrialast polnud tal pääsu kuskile.
“Huvi elektri vastu on jäänud,” naerab Palla ja lisab, et ülikoolis sai küll lõpetatud tööstuselektroonika eriala ja töötatud viis aastat Tallinna Mõõduriistatehases elektroonika peal, aga see ei tekitanud erilist vaimustust ja nii meelitaski vend ta Keilasse Harju KEKi, millest 1983. aastal sai iseseisval bilansil töötav Harju Elekter. See oli 1969. aasta jaanuaris ja nii on see tänaseni jäänud - kollektiiv on lihtsalt nii suurepärane.
Palla selgitab, et KEKid kui kolhoosidevahelised ehituskontorid tegutsesid juba nõukaajal poolkapitalistlikus süsteemis. See tähendab, et kolhooside ja sovhooside kokku pandud rahaga loodud ettevõttete eesmärk oli ehitada, omapära aga oli see, et kasum jäi ettevõttele ja ettevõte sai ise teha investeerimisotsuseid. “Seal õppisime natuke tänapäevast elu tundma. Seetõttu ta meile väga võõras ei olnud, kui üleminekuaeg tuli,” sõnab Palla ja lisab, et Harju KEK oli omasuguste seas tugev, sest tal oli elektrifitseerimisjaoskond ja selle elektrialane abitootmine oligi see, mille juhiks Endel Palla alguses värvati. “Hakkasime tootma kaablit, elektrikilpe ja kõike, mida vaja oli. See tagas selle, et defitsiidimajanduses olid meil kõik asjad olemas.”
Aken läände ja sõprus Nokiaga
1988 läks aga lahti aken välismaale - Moskvast taotletud väliskaubanduse luba andis võimaluse hakata koostööd tegema eelkõige Soomega. “Loa taotlemine oli tõsine ettevõtmine, aga me tegime selle ära. Soome keele oskus oli mulle telekast tulnud ja ka huvi oli kahepoolne – soomlastel siia tulla ja meil sinna minna. Nii tekkis kontakt sellise tõsise ettevõttega nagu Nokia,” märgib Palla ja lisab, et Lennart Meri unistuste firma oli tollal võimas ja tegeles kõigega kummikute tootmisest elektroonikani.
Sündis ühisfirma Keila Kaabel ja Harju Elekter hakkas koos Nokiaga autode elektrijuhtmeköidiseid tegema. “Pean ütlema, et kui rääkida meie koostööst, siis meil oli ikka erkordselt hea õhkkond. Inimsuhted olid erakordselt head. Töö tegemine ei käinud ülevalt alla käsu korras, vaid kõik töötasid mõnuga,” kinnitab Palla. Nokia ja Harju Elekter pidasid koos pidusid, käisid väljasõitudel, pidasid ühiseid arutelusid ja said üleüldse maailma asjadest nii ühtemoodi aru, et töisest läbikäimisest kasvas välja perekondlik läbikäimine. “Saime täitsa sõbraks.”
Teine Soome-suunaline edulugu oli 1994. aastal osaluse omandamine PKCs,mis tekitas toona furoori ka Soome ajakirjanduses. “Mis mõttes ostab mingi Eesti firma osaluse Soome firmas?” küsiti toona. Selle käigus sai aga Harju Elekter oma esimese börsikogemuse ja julguse 1997. aastal Eestis börsile minna. Mullu tuli PKC osalusest loobuda – toimus ülevõtmine. “Ühelt poolt oli see kaotus, teiselt poolt võit. Esialgsest sisse pandud miljonist, hiljem lisatud erinevatel aegadel veel teisest miljonist, saime 25 miljonit tagasi,” naerab Palla teise lemmikfirma edulugu.
Vaba Eesti saabudes õnnestus Harju Elektril maha müümisest pääseda, kuigi tahtjaid oli. Selle asemel sündisid ühisfimad välismaise kapitaliga. “Seetõttu me oleme tänaseni säilinud enam-vähem iseseisvana. Ja muidugi oli Tallinna börsile minek üks tõsine ettevõtmine,” meenutab Palla.
Palla sõnul on globaalset firmat juhtida põnev, kuid kaduma läheb rahvuslik omapära. “Olles globaalne ja eriti olles börsifirma, võib omand minna nii laiali, et firmat ei huvita enam rahvuslikud põhimõtted ja kõik taandub rahale. Nokia lugu on selline. Nokia oli Soome tipp omal ajal, aga tänu rahvusvahelistumisele kaotas ta oma näo ja hakkas vigu tegema.” Harju Elektrist üle poole on kindlalt Eestis, pole globaliseerumise ega ülevõtmise ohtu, kinnitab ta. “Mulle ei meeldiks, kui mingi finantsinvestor tuleks ja hakkaks oamoodi siin lammutama. Püüame tihti inimlikumad olla, kui puhta verise kapitalismi puhul võiks mõelda. Kui tihti arvatakse, et ettevõtte põhieesmärk on teenida kasumit, siis meie püüame inimlikku kapitalismi juurutada, et inimesed oleks rahul ja kliendid rahul ja ise ka rahul.” Faktid kinnitavad seda: inimesed on Harju Elektris tööl aastakümnete ja põlvkondade kaupa.
Küsimusele, kas HE-s on tõesti sama hea kui kodus, vastab Palla, et isegi parem kui kodus. Isegi ametiühinguga on läbisaamine suurepärane ja valitseb täielik töörahu. “Teravaid konflikte nagu Rakvere lihakombinaadis pole meil kunagi olnud ja loodetavasti ei tule ka.”
Väikese mõttepausi järel ütleb Palla, et firma edukuse määravad ikkagi inimesed: juhid, insenerid, iga töötaja. “Tänu suurepärastele inimestele oleme olnud pikka aega edukad.”
Töö töö vähendamise nimel
Mitu tundi päevas Endel Palla tööd teeb? “Ilus oleks vastata, et 24/7. Ega mõtetest lahti ei saa, need on ikka tihti töö juures, ka öösel ja ka unenägudes tuleb teinekord häid ideid,” naerab Palla ja jätkab tõsisemal toonil, et tegelikult on juba pikemat aega püüdnud koormust vähendada.
Nõukogu esimehena hoiab ta siiski ühte kätt ka ettevõtte tegevjuhtimises - arendusdirektori töökoht on tal ikka alles. “Püüan olla üks ajudest asja edasi arendamisel ja see lihtsustab ka nõukogu tasemel tehtavaid otsuseid. Nõukogu usaldab mind, kuna nad ise siin kohal ei käi ja pole asjaga nii kursis,” sõnab Palla, kuid kinnitab, et on tegevjuhtkonnas kaasa löömist püüdnud kogu aeg vähendada.
“Olen paar aastat olnud tööl 0,5 koormusega, möödunud aastast läksin 0,2 peale, mis tähendaks ühte päeva nädalas, aga tegelikult tuleb koos komandeeringutega välja tunduvalt rohkem ja kodus saan kogu aeg võtta, et miks sa töödad 0,2 kohaga, aga käid iga päev tööl,” naerab Palla.
“Vastan kriitikale nii, et sellega ma distsilplineerin ennast – 0,2 kohta hoides on mul surve koormust vähendada pidevalt peal. Eks ikka on iga selline, ehk aitab ka.” Harju Elektril on kokku 11 tütarfirmat ja vähemalt neli korda aastas on kohustuslik käia kõigi nõukogude-juhatuste koosolekutel ja see on koormav. “Millalgi tuleb päris loobuda ka.” Üks tähtaeg oli 50. juubel ära pidada, aga see on juba sellel aastal. Teine tähtaeg on nõukogu esimehe ametiaja lõpp nelja aasta pärast. “Olen viimasel ajal üksjagu tõmmanud eemale ja pean ütlema, et see ei olegi paha.” Palla sõnul on see andnud tegevjuhtkonnale vastutust ja otsustusvõimet juurde. “Nad saavad sellega hästi hakkama ja polegi mõtet väga torkida. Võib usaldada. Tänan kõiki endisi ja praegusi kolleege, kliente ja aktsionäe,” ei jäta ta märkimata.
Tiir ümber terve planeedi
Ajapikku juurde võidetud vaba ajaga oskab suur töörabaja nii mõndagi huvitavat ette võtta. Nimelt meeldib talle väga reisida. “Oleme peaaegu terve maailma läbi reisinud,” viitab ta küll abikaasa Viivi ja pereliikmetega ette võetud reisidele, küll koolitusreisidele.
Igal aastal vähemalt korra või kaks käivad nad reisil abikaasaga, enamasti Euroopas, aga käidud on ka Dubais ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Teine Pallale armsaks saanud reisiseltsond on endise EKE-süsteemi juhid, kellega on käidud pooltööalastel reisidel juba oma 15 aastat järjest. “Meeste seltskonnas on omamoodi mõnus, saab rääkida meestevahelisi anekdoote. Sama eriala inimesed, kontakt on hea ja ei pea kõige targema inimese juttu kuulama kogu aeg,” naerab Palla. Samuti kiidab ta EMI-EWT korraldatud koolitusreise.
Lemmiksihtpunktidest toob Palla esile Hawaii, teine lemmik on Uus-Meremaa. “Uus-Meremaa on erakordselt ilus maa. Ta on nii roheline, ta on nii puhas, ta on nii korras. Seal on lambaid rohkem kui inimesi, aga rahvas on igat pidi hästi õnnelik,” meenutab Palla ja lisab, et Austraalia oli samuti huvitav ja eks neid kohti ole veel. “Korra tegime ka ümbermaailmareisi ja seal oli Lihavõttesaar, mis oli ka väga huvitav nende kõrgete mustade kujudega. Saar on nii pisike, et lennuki maandumisrada ulatub saare ühest otsast teise, aga rada on nii lühike, et lennuk saab äärepealt pidama enne, kui üle ääre ookeani lendab.” Samuti tasub tema sõnul käia Kariibi mere kruiisidel.
Järgmine reis pole veel paigas – keeruline on lausa valida, sest Euroopa on läbi käidud, samuti Euroopa naabruse kuurordid, nagu Türgi ja Kanaari saared, need lihtsalt ei tõmba enam. “Otsime talvel sooja vett ja sooja päikest. Käisime möödunud aasta lõpul Indias,” toob ta näiteks Goas veedetud päikesepuhkuse.
“See ei ole päris naturaalne India, vaid puhkerajoon. Samal ajal näeb seal ka naturaalsust.” Viietärnihotell on rannas, tase on nii kõrge, et selle rannas töötab tohutult inimesi - iga rohulible eest hoolitsemiseks on palgatud eraldi inimene. “See on absurdselt korras, aga kui lähed aia taha, siis seal hakkab tõeline segadus. Täiesti uskumatu, aga sealsed linnakesed ja külad, kus on nii vanu maju kui ka kaasaegseid villasid – ja siis need tänavad! Kõige jubedam on see, et seal ei tunne inimesed prügikaste ja kõik loobitakse tänava äärde, ka uute villade juures,” nendib ta ja lisab, et sealne sagimine on pöörane ning liiklus on nii hull, et ise ei julgeks seal autorooli taha istuda. “Vasakpoolne ka veel kõigelel lisaks. Taksojuht sõidab seal sipelgapesas nii, et isegi kõrval istuda on hirmus.” Palla lisab, et Aasia küll, aga Singapur ja Dubai on ka Aasia, kuid selle poolest jällegi hoopis teistsugused riigid.
Hellitavad sugulaste lapsi
Üks kahetsus Palla hingel siiski on. “Tänu tööle olen niimoodi läbi saanud, et olen ühe abikaasaga elanud juba õige kaua. Kuldpulmi pidasin mitte väga ammu – ülemöödunud aastal. Tänu tööle ja reisimisele leidsime, et on vara lapsi saada, kuid hiljem oli juba hilja. Nüüd tunneme mõlemad puudust sellest, et ei ole otseseid järeltulijaid. Seetõttu on meie teise astme järeltulijad – venna ja õe ja abikaasa sugulaste lapsed need, keda oleme kasvatanud ja reisile vedanud ja aidanud igat pidi koolitada. Kahjuks saame sellest aru nüüd, kui juba hilja on,” tunnistab ta.
Midagi oleks pidanud tegemata jätma, aga mis see siis oleks… “Oleks pidanud mõtlema… Mõtlesime, et noorest peast on tore reisida ja aktiivset ühiskondlikku elu elada. Mõtlesime, et küll neid lapsi jõuab kasvatada. Tegelikult oleks pidanud noorelt ikka olema lapsed, hiljem oleks nad juba suured olnud ja igat pidi toeks. Ehk võtaks järeltulijad midagigi elutööst üle. See on väikene miinus küll,” tõdeb Palla, kes on hulk aastaid toetanud isiklike ja firma stipendiumitega TTÜ inseneriharidust.
Nüüd teeb väikseset peale põllutööga üles kasvanud Palla põllutööd edasi oma suvilast elumajaks saanud elamises. “Seal jätkub ka lõpmatult tööd,” sõnab ta ja lisab, et kuna tehnika meeldib, siis teeb ta midagi sellist, mida tänapäeval enam keegi ei tee, nimelt remondib kodumasinaid. "Igasuguseid traktoreid ja muruniidukeid… See on minu hobiks – leida viga üles!”
Vanasti käis elu enamasti ikka linnas ja suved veedeti suvilas, kuid sinna juhtusid ühtelugu ikka sisse vargad. “Lõpuks vaatasime, et see ei ole üldse nii kaugel ei linnast ega tööst. Milleks kahel pool eldada?” Pallad soojustasid suvila ära ja elasid kolm aastat seal, korter seisis linnas niisama, aga kuna maad oli, sai vana suvila kõrvale uus maja ehitatud ja linnakorter maha müüdud. “Ma olen täiesti rahul, hea asukoht – Keilasse on sealt hea sõita ja Tallinn pole ka kaugel,” on otsus ennast õigustanud.
Lisaks elumajale on nüüd hoovi peal ka päikeseenergiajaam, samuti on Harju Elektri katustel 300 kilovati jagu paneele. “Sõidan elektriautoga, et loodust säästa. Juba neli aastat saab täis,” on ta rahul. Peale selle on Palla Teslal ka hea kiirendus ja auto ise on hästi vaikne. “Põhimõte mitte saastada on meeldiv, laen akusid päikesepatareidga ja sellega oma jalajälge hullemaks püüan mitte teha, kui ta on olnud.” Palla sõnul areneb päikeseenergia valdkond päris kiiresti ja pole kaugel ajad, kui kõigil on katusel päikesejaam. Mis puutub elektriautodesse, siis on hetkel probleemkoht akude tootmine – tehnoloogia on olemas, aga neid ei jõuta vajalikus koguses valmis teha. “Akude tootmine on maha jäänud. Kõik firmad, kes on elektriautod välja töötanud, kaasa arvatud Tesla, ei saa neid tootmisesse, sest akusid pole kuskilt võtta. Liitiumakud on piisavalt head, aga neid ei suudeta toota ja toorainet ei jätku hästi.”
Mis aga puutub tulevatesse liginullenergianõuetesse, siis ütleb Palla, et nullenergia on üks bluff ja ilma energiakadudeta läbi ei saa. “Säästu mõttes on mõttekas, aga nullenergia väljend on mõttetu.”
Kaatriga Emajõge mööda Võrtsu
Kodu lähedal on Pallal ka sadam, mis tähendab, et saab lihtsa vaevaga paadiga merel käia. Kuuemeetrine kabiiniga kaater viib ta kord Naissaarele, kord Pranglile, mõned väiksemad saared veel. Huvitav reis oli aga ka mööda Emajõge Piirissaarde ja tänavu suvel on plaanis sõita Tartust Võrtsjärve. “Siiani ei olnud olemas maismaaveekogude kaarte, kus oleks kõik sügavused ja kivid peal, nüüd on need olemas ja on julgem sõita. Mõned kohad on päris madalad ja peab täpselt sõitma,” selgitab ta.
“Mu tuttavad on ka üle lahe Soomes käinud samasuguse paadiga, aga ma ei ole seda ette võtnud,” sõnab Palla, kellel on paadisõidustaaži vähemalt paarkümmend aastat. Viimane alus on tal kümmekond aastat vana. “Aastad lähevad nii kiiresti, et ei mäletagi enam täpselt,” ei kiirusta ta igal aastal mudelit vahetama. “Meri annab mõnusa olemise ja vabaduse… Ja teatud eksootika ka, kui seal ka äikest ja tormi tuleb,” ei põlga põnevust ära.
