Restoranitest: Tulivee toob Ida-Virumaa gurmeekaardile

Külastamist vääriva kohana olen valmis minagi seda soovitama kõigile, kelle käiguteed vähegi sinnakanti viivad. Ja ka kõigile teistele – Tulivee asub Tallinnast vaid pooleteise sõidutunni kaugusel ja sobib näiteks ka seeneretke vahepeatuseks. Spetsiaalselt restorani tarbeks ehitatud põneva arhitektuuri ja võrratu vaatega hoone mere kaldal, valdavalt kohalikule toorainele orienteeritud menüü ja eriliselt rikkalik joogikaart väärivad oma silmaga ülevaatamist. Mis sest, et suvi on mööda saamas, ka sügistormiga võib klaasist seintega restoranis mõnus olla.

Tulivee on natuke nagu Dirhami ranna­restoran, ainult uhkemas hoones ja mitte­ nii väga kalale orienteeritud. Ja natuke ­nagu Põhjaka, aga seda pigem kohavaimu kui menüü poolest. Ja veel meenutab see natuke Ruhet, Tallinna lähedal Neeme külas asuvat rannarestorani. Praeguseks on üle elatud kaks suve- ja üks talvehooaeg, mis juba iseenesest väärib tähelepanu, sest külakohas talve üleelamine on karmis restoraniäris märkimisväärne saavutus.

Eesti rannaköök slaavi mõjudega, võib Tulivee menüü lühidalt kokku võtta. Suuremalt jaolt on tooraine kohalik: kala tuleb­ merest, lähikonnast tuleb ka värske köögivili, õunamahl, rabarber, pihlakad, metsamarjad ja seened. Inspiratsiooni on saadud kohaliku rannarahva köögist, sekka ka slaavi roogi: marineeritud räimed, praetud siig, siia-tartar, pardilihaga borš ja slaavipärased sakuskad.

Kodused räimed olid tuunitud restoranipäraseks: lisandiks marineeritud punane sibul, kohalik käsitööleib ja roheline salat. Praetud siia lisandiks oli aga sametine hernepüree, ahjuköögiviljad ja sidruni-­võikaste. Parajasti oli meri olnud helde ja siiga jätkus nii praeks kui ka tartariks, ettekandja aga möönis, et juhtub ka selliseid aegu, kui meri kala ei anna ja kalaroad tehakse mujalt ostetud kalast.

Suurem osa menüüst ei üllata, kuid hoiab stiilset joont ja pakub harmoonilisi maitsekooslusi uuemate köögitrendide vaimus. See ei saa üllatada, kui mere ääres värsket kala pakutakse, ega ju?! Nojah, siig maitses küll hoopis teisiti kui linnas, võib-olla oli tõesti otse merest taldrikule tulnud… Küll aga kvalifitseerub üllatuseks kohuke, millel Memme Musi nimelises desserdis pearoll: oma siidjas rammususes võiks sellest saada kohukese etalon.

Kui menüü räägib restorani rajajate heast maitsest ja peakoka pühendumusest, siis joogikaart tunnistab nende suurt professionaalsust. Nii ongi: ühel restorani rajajatest on selja taga aastatepikkune kogemus alkoholiäris (ja ka piimatööstuses, mis selgitab kohukese erakordsust). Loomulikult on iga roa juurde olemas sobilik vein, aga pakutakse ka majaõlut ning originaalseid kokteile, nii alkoholiga kui ka alkoholita, ning restorani nimele vastavalt ka mitmesuguseid kangemaid napse: Barolo grappa’t, eriliselt suitsust viskit, vana rummi, mescal’it, põnevaid džinne.