Sille Vadi • 5 detsember 2019
Sille Vadi 2019. aasta lemmikautorid olid Tõnu Õnnepalu ja Julian Barnes.   

Kelle ülesanne on lugeja harimine?

Kui palju peaksid kirjastajad vastu tulema lugejate ootustele, et ühiskonnas säiliks olemis-, mõtlemis- ning esteetiliste stiilide rohkus ja et lugeja ei langeks lõpuks ise oma halva raamatumaitse ohvriks? Äripäeva tellijatele 6. detsembril ilmuvas erilehes Trükitööstuse ja Kirjastuste TOP arutleb raamatute ja kirjastuste tegevuse üle bibliofiil Sille Vadi.

Loen aastas läbi umbes 120–150 raamatut ja iga kord aasta lõpus annan endale lubaduse lugeda järgmisel aastal vähem. Tean, et see kõlab ülimalt ketserlikult ajal, kui tuntakse muret peamiselt selle pärast, kuidas inimesi rohkem lugema saada.

Niisugust lubadust sunnib mind andma soov vähendada seda tegelikult üldse mitte midagi ütlevat loetud raamatute arvu järjest kehvemaks muutuva ajaviitekirjanduse võrra. Ja ometi võtan ikka uudishimust nii mõnegi paljureklaamitud menuteose kätte, et näha, millest kogu see kära.

Sille Vadi, bibliofiil

Iga lugemist austav inimene, isegi kui ta iga viimast kui ilmunud numbrit läbi ei loe, peaks kindlasti olema "Loomingu Raamatukogu" sarja tellija, kas või et toetada väärtkirjanduse eesti keelde tõlkimist.

Ajaviitekirjanduse kvaliteet või selle puudumine on loomulikult palju üldisem nähtus, mitte üksnes Eesti raamatuturu probleem. Samas kui arvestada, et tegemist on enamasti tõlketeostega, siis Eesti lugejani jõuavad need raamatud peale algupäraselt kehva sisu ja stiili tihtipeale ka kiirustades tõlgituina ja olematult toimetatuina.

Teisalt, kuna pikematele tekstidele keskendumise võime on ilmselgelt ikkagi kaduv kunst ning küllap tuleb ükskõik millise raamatu lugemine tehnilisele lugemisoskusele ikkagi kasuks, isegi kui sisulise sügavuse ja keelelise nauditavuse aspektid puuduvad, ei peaks ma ehk ajaviitemenukite suhtes nii kriitiline olema.

Ja kui edasi küsida, et mis selles siis halba on, kui inimene ainult ajaviitekirjandust loeb, vähemasti ta loeb, siis lõpptulemusena tähendab niisugune praktika siiski vaimset vaesumist ning selle kaudu lõpuks kvaliteetkirjanduse aeglast hääbumist. Ja kui viimast enam ei loeta, ei anta seda ka enam välja. Lisaks peitub selles oht, et lõpuks ei osata enam head raamatut halvast eristada ning raamatuid hakatakse hindama üksnes printsiibil „mulle ei meeldinud, järelikult on kehv raamat“. Seda näitavad tihti ka inimeste lugemismuljeid, kus mõne viletsa stiili ja lapsiku sisuga menuki kohta öeldakse, et see on parim raamat, mida ollakse lugenud ning võrratult parem mõnest kvaliteetteosest, mis olla mõttetu jama, sest midagi ei saadud aru.

Raamatute ostmine kui metseenlus

Kohalik probleem on lisaks kvaliteedile hind. Kahtlemata tuleb see turu väiksusest, aga mind pisut siiski hämmastab: kas inimesed tõesti regulaarselt ostavad pehmekaanelisi kriminulle või põnevikke 20–30 euro eest? Ma ise ei tee seda kindlasti, sest need on raamatud, mida saab lugeda ühe korra ning hind on liiga kõrge isegi juhul, kui saadan raamatu pärast lugemist uuele ringile.

Raamatuid ma küll ostan omajagu, aga kirjanikke, kelle uusi teoseid soetan pimesi, on üsna vähe ja pigem on need Eesti autorid. Kuna olen üpris agar raamatukogu külastaja, laenutan suurema osa oma lugemismaterjalist kõigepealt sealt ning alles seejärel, kui olen veendunud, et tegemist on raamatuga, mida vähemalt teoreetiliselt loeksin ka teist ja kolmandatki korda, ostan selle endale.

Üldiselt arvan siiski, et praegu on ka kvaliteetkirjandusega Eestis veel üsna hästi. Meil on oma häid autoreid ja on kirjastusi ja sarju, millele võib kindel olla ning järelikult jätkub neil õnneks endiselt ka lugejaid. Sellised sarjad on näiteks kirjastuse Varrak „20. sajandi klassika“ ja „Moodne aeg“. Viimase olen tervikuna läbi lugenud ning ootan alati pikisilmi uue raamatu ilmumist. Varrak on kindlasti ka üks neist kirjastustest, mille välja antud teostes tuleb väga harva pettuda.

Veel meeldivad mulle väga Eesti Raamatu „Põhjamaade romaani“ ning „Nobeli laureaatide“ sarjad, varasemalt ka sari „Nüüdisromaan“, kuid viimase tase onhakanud kõikuma. Väga häid raamatuid olen leidnud ka kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“.

Ja loomulikult on täielik fenomen „Loomingu Raamatukogu“, mis toob olematu hinna juures tõelisi pärleid koju kätte. Iga lugemist austav inimene, isegi kui ta iga viimast kui ilmunud numbrit läbi ei loe, peaks kindlasti olema selle sarja tellija, kas või et toetada väärtkirjanduse eesti keelde tõlkimist.

Kas missioonist või äriedust?

Kirjastused peavad oma plaanides kahtlemata arvesse võtma lugejate ootusi. Aga see on natuke libe tee, sest kohati tundub, nagu oleks sel juhul võimalik välja anda peamiselt ainult kokaraamatuid, esoteerikat, elulugusid ja turundusbestsellereid, millega kaasneb kõva turunduskampaania ja hulganisti ülivõrdeid sageli juba enne seda, kui raamatut on kirjutamagi hakatud.

Ja paraku on liiklus sel teel kahesuunaline – lugeja loeb seda, mida talle pakutakse ning kui talle pakutakse ainult poolfabrikaate, siis tema maitsemeel sellest kaugemale ei arenegi. Õhku jääb rippuma küsimus: kelle ülesanne on lugeja arendamine ja kas see võiks olla ka kirjastuste ja raamatukaupmeeste missioon?

Sille 2019. aasta lugemiselamused

Tõnu Õnnepalu triloogia „Mujal kodus“

Esimene osa viib lugeja Pariisi, teine Kanadasse ja kolmas Vilsandile. Mõjusaim neist oli mu jaoks teine osa „Aaker“ oma sugestiivsete looduse- ja seisundikirjeldustega. Mulle väga sümpatiseerib Õnnepalu selgesti äratuntav stiil – napp, aga mõjuv, kergelt uinutav ja melanhoolne, kohati isegi depressiivne, mis vastuvõtliku meeleseisundi puhul võib lugejagi mingisugusesse iseäralikku letargiasse viia. Tekst tundub petlikult lihtne, aga ilmselgelt peab selleks olema Õnnepalu, et niiviisi kirjutada ning avaldatud ja loetud saada.

Julian Barnesi „Aja müra“

Räägib helilooja Dmitri Šostakovitšist ning tema suhetest võimuga. Loojanatuur ning tema suhted maailma ja võimuga, looja vabadus või selle puudumine on teemad, mille ilukirjanduslikud kajastused mind alati paeluvad. Barnesi raamat tugineb suuresti Šostakovitši enda mälestustel ning tema biograafial ja küsib, mil määral looming õigustab poliitilist kollaboratsionismi. Mulle tundus ka, et „Aja müra“ on komponeeritud pigem muusika- kui kirjandusteosena, niivõrd puhas ja nõtke (ning kindlasti tõlkijale keeruline) on selle keel. Autor näitab end tõelise lüürilise meistrina, sest teose õhulisus ei tähenda sugugi mitte pinnapealsust, vaid seda suuremat sügavust ja mõjukust.

Hetkel kuum