Minu noor sõber aga väitis, et just praegu on sobiv aeg tooraineturule investeerida ja seda peaksidki tegema noored inimesed, kellel on pensionini veidi rohkem aega kui minul. Saaks järgida vana põhimõtet: osta madalal ja müü kõrgel.
Olen temaga päri, kuid küsimus on selles, kas toorainehinnad on jõudnud põhja. Minu skepsise kummutamiseks loetles ta rea fakte. Bloombergi toorainete indeks on 2011. aastal saavutatud tipust kukkunud juba 50 protsenti. Rauamaagi hind on nelja aastaga kukkunud ligi 70 protsenti ja kuld on odavnenud üle 40 protsendi. Peaaegu kõik tööstusmetallid on jõudnud vähemalt kuue aasta põhja.
Ühe näitena võib välja tuua ka
vase. Thomson Reutersi andmetest selgub, et 26 suurima tootja puhul on keskmine kulu ühe tonni kaevandamise kohta 4665 dollarit. Viimastel nädalatel kaupleb vask 5000 dollari juures. See tähendab, et mitmed kaevandajad maksavad tootmisele peale. Suurtootja Glencore teatas eelmisel nädalal, et lõpetab madalate hindade tõttu tootmise nii Kongo kui ka Zambia kaevandustest. Tõsi, tootmishind on samuti languses – kahe aastaga on tootmishind kukkunud 7 protsenti. Teisalt ei saa kaevandused lõpmatuseni oma efektiivsust suurendada. Mingi hinnataseme juures ollakse sunnitud kallimatest kaevandustest loobuma, mis vähendab pakkumist.
Paljude toorainete puhul on üldpilt sama ja analüütikud ennustavad toormetele jätkuvat langust. Olen oma noore sõbraga nõus, et investoritel tasub toorainesektoril silm peal hoida. Samas ei soovita ma aga praegu veel toorainetesse investeerida, seda sõltumata investori vanusest. Kui tegemist on pikaajalise investeeringuga, siis pole mõistlik üritada tabada turu põhja. Pigem tasub oodata, kui toorainete hinnad taas kerkima hakkavad ning alles siis nendesse investeerida.