Investor Toomas: kust leida häid ideid?

Tegelikult ei ole geniaalsete ideede leidmises ja innovatsioonis midagi üleliia eksootilist ning igaüks saab meist omalt poolt väga palju ära teha, et olla tulevikus sellistele ideedele avatud. Miks ma seda nii kindlalt väidan? Aga sellepärast, et ajalugu ja veel enam tänapäev pakuvad sellele iga päev ohtralt kinnitust.

IT-firma osaniku, programmeerija ja tehnoloogiasektori investorina peaksin olema pime, et mitte märgata: mõni ettevõte suudab murrangulisi ideid toota järjepidevalt, ikka ja jälle. Olen märganud, et head investeerimisideed ei tule alati sugugi mitte aktsiate hinnagraafikuid uurides ja nende tõusupotentsiaali rehkendades. Kui uudised mõnest seni radarilt välja jäänud väärtpaberist hakkavad täitma juba uudisvoogu, siis võib enamasti kindel olla, et suurem tõusupotentsiaal on juba maha magatud. Üksnes uudisvoost häid ideid ei leita.

Olen enda puhul täheldanud, et head ideed tekivad justkui sähvatusena, kuid hilisemal analüüsil mõistan, et nende vormumine on mõnel juhul väldanud aastaid. Koht, kus ideed tekivad, ei oma siinjuures mingit tähtsust. Ostumõte võib tekkida autoga sõites, koeraga pargis jalutades või ilmutada end hoopis öistes unenägudes.

Juhtusin hiljuti sirvima Steven Johnsoni raamatut „Kust tulevad head ideed“ ja tõdesin, et autori järeldused haakuvad üsna täpselt minu elu jooksul kogetuga. Johnson lahkab äärmise põhjalikkusega viimase kuuesaja aasta suurimaid innovatsioone, alates Gutenbergi trükipressist ja nõgusast läätsest kuni Darwini loodusliku valiku teooria, personaalarvuti ja DNA kasutamiseni kriminalistikas. Näiteid on sadu.

Autor tõdeb, et innovatsiooni loomisel on mustrid iseenesest lihtsad, kuid neid järgides moodustub tervik, mis on suurem kui selle osade summa. „Minge jalutama, harige oma aimdusi, pange kõik kirja (kuid hoidke oma töölaud sassis), tervitage õnnelikke juhuseid, tehke loovaid vigu, tegelege mitme hobiga, külastage kohvimaju ja teisi vedela võrgu keskkondi, järgnege seostele, laske teistel oma ideedele ehitada, laenake, taaskasutage ja taasleiutage,“ kõlab Johnsoni resümee.

Nõustun, et ideed on justkui elusorganismid, mis soovivad olla ühenduses, sulanduda ja teiseneda. Seepärast hindan väga kõrgelt ka oma kirjasaatjaid ja Facebooki fänne, kes minult aeg-ajalt nõu küsivad, aktsiavihjeid annavad või mu ideid kritiseerivad. Kui tegeleksin investeerimisega hiirvaikselt nokitsedes ja pelgaksin oma otsustest teada anda, oleksin ideede poolest kahtlemata märksa vaesem.

Sest nagu ütleb tabavalt Johnson: „Heale ideele tulemise iva ei seisne selles, et eraldate end suurejooneliselt kõigist ja kõigest ning üritate suuri mõtteid mõelda. Iva seisneb hoopis selles, kuidas saada töölauale rohkem detaile.“