Asmanni suhtumisega mees ei kõlba riigifirma juhiks

Uudis, et Eesti Raudtee juht Ahti Asmann on lasknud ettevõttega mitteseotud isikul raudteefirma kütusekaardiga tankida, üllatas ilmselt paljusid. Asmann muidugi maksis need kütuse võtmised kenasti kinni, tagastades Eesti Raudteele 5000 eurot pluss käibemaks. Aga peamine probleem pole ju kõrvalise isiku poolt kulutatud ettevõtte rahas!

Asmannil tuleb koheselt oma ametist lahkuda. Küsimus on eelkõige suhtumises ja sellise suhtumisega mees ei sobi ühe olulise ja suure riigiettevõtte juhi kohale. Selline käitumine on jahmatavalt nahaalne. Eesti Raudtee nõukogu eesotsas Raivo Varega üritab küll juhtunut siluda ning jätta muljet, et nende jaoks on probleem pärast raha tagasimaksmist lahenenud. Nii jõuetu käitumine tekitab ainult lisaküsimusi. Kas kütusekaartidega selline ringikäimine on Eesti Raudtees ka teistele lubatud? Aga ettevõtte krediitkaartidega? Aga teistes riigifirmades?

Rõhutagem ka, et tegu polnud mõne üksiku, juhusliku tankimisega. No et enda kaart ei töötanud või oli maha ununenud või muu selline levinud vabandus.

Kui arvestada, et Asmann maksis Eesti Raudteele tagasi umbes 5000 eurot ehk poole perioodil september 2012 - veebruar 2015 kogu kütusele kulunud summast, siis tähendab see, et tanklate turvakaameratesse salvestunud naine tankis igal kuul 166 euro eest. Just sinna kanti on ühe tavalise inimese auto keskmine kuine kulu kütusele. Mis tähendab, et see naine sõitiski kas ainult või reeglina Eesti Raudtee kulul.

Aastate eest astus ametist tagasi Rootsi asepeaminister Mona Sahlin, kes ostis teenistusliku krediitkaardiga sukkpükse, šokolaadi ja mähkmeid. See on Rootsi, vana demokraatliku riigi praktika. Kui Äripäev mõned aastad tagasi kirjutas maanteeameti tollase juhi Tamur Tsäkko ja tema kamraadide poolt ameti kulul tehtud suusareisidest, siis püüdis ka Tsäkko asja siluda, ent oli sunnitud ametist lahkuma. Võib vaid aimata, kui palju selliseid juhtumeid pole avalikkuse ette jõudnudki.

Kütusekaardiga toimunu pole ainus näide Eesti Raudtees valitsevast korralagedusest. Eelmisel nädalal kirjutas Äripäev, et raudteefirmast on kadunud pea kümne miljoni euro eest rööpaid ja nendega kaasnevaid ehitusmaterjale. Pole selge, kas rööpad on kadunud vaid paberil või on keegi need tõepoolest varastanud.

Selgust selles osas ei saanud kolmapäevasel koosistumisel ka Eesti Raudtee nõukogu, aga ikkagi ei pidanud nad vajalikuks Asmanni vallandamist, vaid jättis ta lihtsalt preemiast ilma. Erafirmas saab preemiat väga hea töö eest. Riigifirmas jääb halva töö eest preemiast ilma. Enamik meie lugejaid ilmselt tajub olukorra tragikoomikat.

Kuigi rahaliselt on rööbaste kadumine kordades suurem kahju Eesti Raudtee jaoks kui 5000 eurone kütusearve, on viimane suhtumise näitajana palju hullem. See, et suures ettevõttes midagi kaduma läheb, on loomulikult väga halb, aga inimlikult tükk maad mõistetavam. Ettevõtte kütusekaardi jalutama minekuga on Asmann kahjuks kaotanud hulga oma senisest tõsiseltvõetavusest. Siin aitab ainult tagasiastumine, ei muu.