Head ettevõtted, teid jälgib suur õde!

Otsustage ise. Tööandjad peavad panema soolisest seisukohast vaadates kirja muuhulgas järgmist: liikumised ametikohtade vahel organisatsiooni sees, koolitustel osalemine, puhkusepäevade arv puhkuse liikide lõikes, nädalavahetusel töötatud tunnid, hüvitised, tööle kandideerimine. Loomulikult tuleb sooliselt jälgida ka palgaerinevusi ja positsioone.

Ministeeriumi mõte on lasta koguda neid andmeid igaks juhuks, et kui näiteks mõni töötaja kaebab diskrimineerimise üle, saab andmetesse süveneda. Või kui huvi tunnevad näiteks ametiühingud või õiguskaitseorganid. Andmeid tuleb eelnõu kohaselt koguda ja viis aastat säilitada.

Nüüd kujutagem ette tegelikku olukorda ühes ettevõttes. Kirja tuleb panna, kas inglise keele kursustel käis mees või naine, kas nädalase õppepuhkuse võttis ülikoolieksamiteks noormees või neiu, kas Tartus klientide juures käimise eest esitas bensutšeki mees- või naismüüja.

Eelnõu teatab, et uue korra rakendamise kulud sõltuvad organisatsiooni suurusest ja kasutusel olevast personaliarvestuse ja raamatupidamise süsteemist. “Organisatsioonides, kus algandmed määruses nõutavate andmete väljatoomiseks on küll olemas, kuid senini on puudunud võimalus nende soopõhiseks eristamiseks, kaasnevad määruse rakendamisega kulutused ühe tunnuse – soo – lisamiseks personali- ja raamatupidamissüsteemi,“ ütleb seletuskiri muretult.

Kallid eelnõu koostajad, küsige oma IT-osakonnast: tarkvarasse ei saa “ühte tunnust“ nii lihtsalt lisada. Teiseks, ega siis ettevõtted kõike kirja ei pane. Kui ettevõte saab töötaja otsimisel 300 CVd, kas ta nokitseb soolise statistikaga? Ei, ta otsib parimat!

Muidugi võib eelnõu tegijaid mõista, et palju andmeid on lahe saada. Koolitamise ja edutamise süvaanalüüs annab tõesti võimaluse öelda, kes karjääriredelil tõuseb. Puhkuste vaatlemine näitab ilmselt tõepoolest, et haige lapsega võtavad end töölt vabaks pigem naised. Ja hea on ka teada, kellel on firmas ametiauto ja makstud mobiiliarve.

See on väga tore. Äripäev tahaks ka, et kõigil ettevõtetel kästaks panna kirja, kui paljud töötajad loevad hommikuti lehte ja mis on nende meelest kõige olulisemad äriuudised. Aga õnneks ei saa me midagi nii totrat nõuda ja loodetavasti ei lubata oma positsiooni tööandjaile naeruväärselt peale suruda ka soolise võrdõiguslikkuse eest valvajatel.

Mida eelnõu välja töötanud sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakond võiks teha, on testida eelnõud enda mees –, see tähendab, naiskonnas. Seal on 11st töötajast vaid kaks mehed. Äkki on osakonnal, nagu eelnõu ütleb, “põhjust analüüsida olukorra võimalikke põhjuseid (nt erinevad värbamiskanalid, organisatsiooni kuvand, töökeskkond, värbamispraktikad jms) ning vajaduse korral viia ellu muudatusi“.

Pealegi – miks just sugu? Aga vanemad vs. nooremad? Eestlased vs. teised rahvused? Lastega töötajad vs. lastetud? Võrdõiguslikkus puudutab ju neidki. Äkki oleks mõistlik nendesse programmidesse kohe veel “tunnuseid” juurde lisada, saab ühekorraga odavamalt?

Iroonitseda pole ehk ilus. Aga ilus ei ole ka arvata, et ettevõtted on riigiametnike ja sotsiaalvaatlejate andmekogujad.