Rõivas, on teil ülemuse pikaltsaatmise fond?

Eesti tipp-poliitikute laenuharjumused on teatavas mõttes keskmise eestlase peegelpilt. Suur laenukoormus tähendab paljudel juhtudel seda, et puudub „ülemuse pikaltsaaatmise fond“.Kui poliitiku laenukoormus on suur, siis tähendab see vajadust oma kohast kümne küünega kinni hoida – sissetuleku kadudes või oluliselt vähenedes mõnele madalamalt tasustatud ametikohale üleminekuga on põhjust karta, sest siis ei suudeta enam võetud laene teenindada või on see varasemast keerulisem. Äripäeva meelest seletab see vähemasti osaliselt seda, miks Eesti poliitikute seast on kadunud otsustamisjulgus. Turvalisem on kardinaalseid muudatusi mitte algatada, sest need võivad kaasa tuua senise positsiooni kaotamise.

Valitsuses on kõige raskemini laenudega koormatud peaminister Taavi Rõivas. Tema võla suurus on 318 863 eurot. Iroonilisel kombel alustas Rõivas oma esimest ametiaega riigivõla võimalikkuse resoluutse eitusega. Kurikuulsas suure narratiivi vajadust eitavas kõnes ütles Rõivas: „Meie oma lastele võlgu ei paranda.“ Sellest suhtumisest on kujunenud Reformierakonna dogma, millest pärast Euroopa Keskpanga alustatud rahatrükki on saanud Eesti arengut takistav anakronism.

Muidugi võiks Rõivas ja teisedki suure laenukoormusega tipp-poliitikud siinkohal öelda, et isiklik laen on igaühe eraasi ja isiklik vastutus, riigivõlg aga igaühe ehk maksumaksja asi. See on kahtlemata tõsi. Siiski tekib küsimus, kuivõrd vabad on poliitikud oma otsustes, kui sõltuvad suure laenu tõttu olulisel määral ametikohaga seotud palgast ja muudest hüvedest. Laenus iseenesest pole midagi halba, kuid kui juba pool ametipalgast läheb laenude teenindamiseks, võib tekkida sisemine surve oma kohast kompromisside ja oluliste otsuste tegemata jätmise hinnaga kinni hoida.