Pagulased - Eesti lootus

Äripäev kirjutas eilses kaaneloos Armeenia perekonnast, kes pingutab Eestis juba kolm aastat pereettevõtte rajamise nimel. Ettevõetud teekond on osutunud arvatust hulga keerulisemaks.

Toimetuse hinnangul on mõistlik pagulaste vastuvõtmist käsitleda eelkõige sellelt seisukohalt, millist tulu võiks Eestile nende vastuvõtmisest tõusta. Me ei kujuta ette, et pagulaste saabumine lahendaks automaatselt kõik tööturuprobleemid, kuid tõhusat leevendust rahvastiku vananemise ja väljarändega seotud muredele on meil sellegipoolest oodata just väljastpoolt tulijatelt, olgu nad pagulased või sisserändajad.

Tõsiasi, et väljaränne eelmisel aastal mõnevõrra vähenes, ei tähenda selle peatumist ettenähtavas tulevikus. Eesti rahvaarv jätkab vähenemist, peamist rolli selle mängib negatiivne loomulik iive. Praeguste rahvastiku muutumise trendide jätkudes on meil juba 2040. aastaks pensionäre rohkem kui töötegijaid. Üksnes see tõsiasi peaks teadvustama vajaduse väljastpoolt tulevate töökäte järele.

Nii meie lähim naaber Soome kui ka meie ELi mõjukaim partner Saksamaa käsitlevad pagulasi eelkõige sisendina majandusse, ja õigesti teevad. Soome võtab kahe aasta jooksul vastu umbes 800 pagulast ning Saksamaa kahe aastaga 10 500. Nii Saksamaa kui ka Soome teadvustavad endale selgesti, et kohalik tööjõupakkumine väheneb ning see ohustab ühemõtteliselt majanduse jätkusuutlikkust.

Jah, immigrantide vastuvõtmine tähendab riigile ka kulutusi. Ent investeering ju seda tähendabki, et suurema tulu saamise eesmärgiga tehakse esialgu kulutusi, mis peaksid aja jooksul hakkama tulu tagasi andma. Teiseks, iga pagulasi vastu võtva riigi ühemõtteline huvi on see, et saabunud integreeruksid võimalikult kiiresti ning saaksid võimalikult ruttu tööle asuda. Siin on vastuvõtjal arusaadavasti aktiivne roll. Selle asemel, et kulutada aega arutelule, kas burkad ja teised näo- ja kehakatted saabujaile keelustada või mitte, tuleks keskenduda hoopis saabujate kiire sisseelamise kergendamisele ning nende tööleaitamisele.

Need tulijad, kes soovivad ettevõtlusega alustada, väärivad heatahtlikku tähelepanu. On arusaadav, et Eesti seadused kehtivad neile samamoodi kui siinsetele ettevõtlusega alustajatele, kuid iga pöördumist võimaliku toetuse asjus tuleks käsitada siiski mõistmises, et mida kiiremini nad ettevõtluses jalad alla saavad, seda kiiremini hakkavad nad Eestisse väärtuse loojaina ja maksumaksjaina omalt poolt panustama.

See ei tähenda, et kõigi võimalike pagulaste vastuvõtmisega seotud probleemidega ei tuleks tegeleda või et nende ees tuleks üldse silm kinni pigistada. Tõsiasi, et Eesti on seni olnud pigem halb integreerija, ei tähenda, et me ei võiks õppida vanade Euroopa riikide kogemusest ning vältida nende tehtud vigu. Põhiline ja otsustav on aga vabaneda ksenofoobsest hoiakust, mis ei tunnista ühtegi ratsionaalset argumenti ja elatub vaid pimedate hirmude tagantkütmisest.

Saksa tööandjatel on mõte, et (kutse)koolis eriala omandanud pagulane võiks kohapeale tööle jääda vähemalt kaheks aastaks pärast kooli lõpetamist. Eesti on viimase seitsme aastaga kutsekoolide renoveerimise peale kulutanud peaaegu 200 miljonit eurot, aga koolide täituvusega on ikka muret. Saabujate suunamine kutsekoolidesse võiks perspektiivis anda meile arvestataval määral nende erialade esindajaid, kellest ettevõtjad praegu tööturul kibedat puudust tunnevad.