Mis maksab usaldus?

Eilne Äripäev kirjutas sellest, kuidas üks Poola ettevõte pakub sertifikaati, mille ostja peaks seda omandades justkui saama tõenduse, et tegemist on usaldusväärse ettevõttega.Pole täpselt teada, kui paljud Eesti ettevõtted on sellise paberi ostnud, aga igatahes on nad oma 180 eurot küll tühja kulutanud.

Nõnda nagu ei saa inimest keelata astroloogile, mustlasele või kaardipanijale tuleviku ennustamise eest raha andmast, nii ei saa ka keelata ettevõtet ostmast sisutühja paberit. Kui mõni ettevõte leiab, et neil on sõnutsi usaldusväärsust tõestava sertifikaadiga midagi peale hakata, siis ei saa keegi seda ostmast ju keelata.

Toimetus usub siiski, et ettevõtted loevad oma raha hoolega ja ei kipu heast-paremast ligi kahtesada eurot soolapuhujale andma. Sest enamaks kui soolapuhumiseks on selle paberi müümist keeruline pidada.

Kliendi Arvamusuuringute Keskuse taga seisev osaühing Kauk kuulutab küll, et on välja töötanud ja rakendanud erilise tarkvara, mis valib usaldusväärsed firmad välja “arvamuste koefitsiendi” põhjal, kuid sellise väljavalimise taga pole mingit teaduslikku uurimust ega muud erilist teadmist. Kui ettevõtte kohta ei ole internetis negatiivseid kommentaare, siis ongi ta usaldusväärsuse testi läbinud ja võib osaleda projektis “Usaldusväärne ettevõte”.

Põhimõtteliselt võiks ju iga ettevõte ennast sel viisil ise guugeldada, pärast seda usaldusväärsuse sildi ise A4 peal välja printida ja seinale naelutada. Seda täitsa ilma raha maksmata. Kui aga on tahtmist usaldusväärsuse tagatiseks pidada sertifikaadi pakkuja oskust internetist kommentaare otsida, ei saa sedagi keelata.

Mille eest Kliendi Arvamusuuringute Keskust kiita võib, on tugev müügitöö. Paberi ostjad tunnistavad, et müügikõned on olnud osavad ja veenvad, tekitades potentsiaalses ostjas tunde, et ta jääb ilma millestki olulisest, kui ta seda paberit ei osta. Inimese emotsiooninupule vajutavad kõik kogenud müüjad ja seda ei saa pahaks panna. Küll aga saab pahaks panna seda, kui kliendile luuakse tootest või teenusest ebaõige mulje või esitatakse talle valeandmeid. Turul saab müüa kõike, mida ollakse nõus ostma.

Ettevõtted teavad eeldatavasti niigi, et usaldusväärsuse tõendamisel ei ole neil mõne tühipalja paberiga midagi peale hakata. Usaldusväärsus sünnib igapäevases koostöös partneritega, olgu nendeks tarnijad, allhankijad, edasimüüjad, kliendid – kes tahes, kellega ettevõte kokku puutub. Usaldusväärsus sünnib lubaduste pidamisest ja suhtlemiskultuuri adekvaatsusest – kõigist neist pisiasjadest, millest ühe ettevõtte või organisatsiooni igapäevane tegevus koosneb.

See, mida ettevõtted päriselt oma usaldusväärsusse panustavad, maksavad rahalises väärtuses enamasti palju kordi rohkem kui 180 eurot – ja ka selle kaotamine võib firmale tähendada ühtlasi suur rahalist kaotust.

Teisest küljest ei saa aga ei usaldusväärsust ega sellesse panustatut kunagi ainult rahas mõõta, sest see on hindamatu. ­Teha just seda, mida kõige paremini osatakse; teha seda iga päev nii hästi, kui vähegi suudetakse – nii sünnib usaldusväärsus, mis mingit silti külge ei vaja.