Jutud minu saneerimisest on tugevasti liialdatud

Saneerimised käivad suletud ringi mööda: selle katastroofilise maine tõttu võtavad ettevõtted saneerimise ette nii hilja, et see ei saa lõppeda muu kui pankrotiga, mis viib saneerimise maine alla.

“Meid sisuliselt kanti maha,” võttis Wermo juht Raul Vene selle kokku Äripäeva eilses kaaneloos. Samas on puudusi ka saneerimise seaduses, mis tuli välja juba üheksa aastat tagasi – vahepeal on olud ja ettevõtluskultuur muutunud.

Äripäeva arvates on muudatused seadustes hea abivahend saneerimise kuvandi parandamiseks. Veel parem oleks aga, kui ettevõtted võtaks saneerimist kui firma ­ravimise viisi, mitte kui pankroti eelmängu.

Saneerimise mainet on kõvasti kukutanud ettevõtted, kes on selle sildi varjus üritanud pankrotti edasi lükata ja vara välja kantinud. Nii juhtus näiteks mõni aasta tagasi Celander Ehituse saneerimise ajal. Peagi pärast saneerimise algust palusid võlausaldajatest pangad selle peatada, selleks ajaks olid aga ettevõtte väärtpaberi- ja arvelduskontod juba tühjaks tehtud.

Peamine saneerimise ebaõnnestumise põhjus on aga selles, et seda lükatakse liiga kaua edasi. Olgu põhjused siis ärilised – loodetakse kaotatud tellija asemele leida uus – või emotsionaalsed – ettevõtte juhil pole kerge tunnistada, et tema strateegia välja ei vedanud. Saneerimise edukalt läbi käinud laofirma Nordnet pidas õnnestumise üheks põhjuseks just õiget aega, Wermo juht tunnistas, et jäi sellega viimasele minutile, aga hakkama sai seegi firma.

Need on näited väheste õnnestujate seast, sellesse ritta võib veel lisada sukavabriku Suva ja saneerimise algusaegadest Hansabussi. Õnnestumise võtmesõnadeks on suhtlemine ja usaldus. Kui realistliku kava ja varem välja teenitud usaldusega võlausaldajad ja investorid enda poole võita, on pool võitu käes.

Kui palju saneerimisi Eestis üldse aset leiab, selle kohta täpset ülevaadet maakohtutel, kuhu avaldused esitatakse, polegi. Suurusjärk on kümmekond aastas. Infot saneerimiste kohta teadlikult Ametlikesse Teadaannetesse ega äriregistrisse kirja ei panda, et mitte võimalikke investoreid või partnereid hirmutada, aga paratamatult näib seegi nagu patu varjamine.

Kui vaadata seadusemuudatusi, on seal juttu olnud võrdluse andmisest võlausaldajatele: kui palju oleks neil lootust saada oma nõuete katteks raha, kui saneerimine õnnestub. Nii oleks neil kergem otsustada, kas saneerimisega nõustuda või mitte.

Samuti on plaanis üle vaadata saneerimiskava kohtule esitamise tähtaeg. Praegu on see kaks kuud ja selle aja jooksul peavad võlausaldajad jõudma sellega tutvuda ja nõustuda. Siin jagunevad arvamused kaheks, ühtede hinnangul ongi kiirus saneerimise alus, teiste arvates selle ajaga hakkama ei saa.

Välja käidud ettepanekuid on veelgi: saneerimiskava võiks esitada ka uuesti ja seda võiks muuta, suurte võlausaldajate domineerivat rolli võiks piirata, nõustajat võiks olla võimalik vahetada, nõuete tähtaja võiks saneerimise ajaks peatada.

Iga hästi lõppenud saneerimine annab juurde julgust saneerimisega õigel ajal pihta hakata, põhjamaise ärikultuuri levik annab sellesse oma panuse.