Lühikese pingi mure

Jaak Aabi lahkumisega valitsusest on 2016 novembris ametisse asunud Jüri Ratase valitsus välja vahetanud juba pooled ministrid. Neist kolm – Martin Repinski, Mihhail Korb ja Jaak Aab – on olnud Keskerakonna­ kaotus ja Jevgeni Ossinovski pagemine sotside oma.

Suhtekorraldaja Janek Mäggi ja ametnik Riina Sikkuti toomine valitsusse näitab, et lühike on nii Keskerakonna kui ka sotsiaaldemokraatide pink: tublisid mehi ja naisi, kes ministriametisse sobiksid, kummagi partei ridades lihtsalt võtta ei ole. Mäggi astumine Keskerakonda ja Sikkuti liitumine sotside ridadega on ikka pigem ajutine lahendus. Mäggi teatas ju, et kui ta juhtumisi enam minister ei peaks olema, võib ta Keskerakonnast vabalt jooksu panna, ja kuigi ta on lubanud ka valimistel kandideerida, jätab ta siingi endale kindlasti võimaluse ümber mõelda. Lõpuks, Mäggi on küll öelnud, et kandideerib riigikogu valimistel, aga mitte, et kandideerib Keskerakonna nimekirjas.

Sikkuti poliitilistest ega muudest veendumustest ei tea me siiani üldse mitte midagi. Sellal kui Mäggi kaldub ilmselt avalikus ruumis pretendeerima kõige rohkem silma paistva ministri kohale, siis Sikkut eelistab ilmselt ametnikule kohaselt asju­ ka ministrina lihtsalt joone peal hoida, mingeid muutusi taotlemata. Mitte et ükski minister valimisteni jäänud aja jooksul põhjapanevat muutust ette võtta tahakski: rohkem kui aasta enne valimisi alanud lubaduste jagamine pole arusaadavasti motiveeriv keskkond tõsise töö tegemiseks.

Keskerakonna häda vaadates meenub, et nende valimiskünnisega maadlevale koalitsioonipartnerile IRLile oli jõukohane kolme ministri väljavahetamine korraga. Kui IRLi uueks juhiks sai Helir-Valdor Seeder, siis tõi ta Marko Pomerantsi asemele Siim-Valmar Kiisleri, Sven Sesteri asemele Toomas Tõniste ja Margus Tsahkna kohale Jüri Luige. Tõnistel oli alguses komistusi palju ning tema kehva inglise keele üle ironiseeriti valusalt, kuid tänaseks, paistab, on ta kuidagi järje peale saanud. Jüri­ Luige kompetentsuses ei kahtle keegi ja Kiislerit võetakse ka samuti täie eest.

Repinski saamine ministriks aga oli paras kurioosum, ja selleks jääb ta ka tagantjärele. Lühimat aega Eesti Vabariigi minister olnud meest ajas taga üks pahandus teise järel, Repinski ise oli kogu jandi keskel muretus ise, aga peaminister Jüri Ratas ilmselt hallines paari karva võrra. Janek Mäggi püüne peale toomine näitab, Ratase huumorimeelega on õnneks pärast Repinski ja Mihhail Korbiga seotud katsumusi kõik korras – pole see riigivalitsemine ta meelest ilmselt nii tõsine asi ühti, et sellega natukene nalja ei võiks teha.

Vaevalt Mäggi kõik need kümme kuud põllu peal sünnitamisest ning huvide konfliktist oma ettevõtja ja poliitiku rolli vahel rääkima peab – meedia tüdineb nende vanade plaatide mängimisest peagi. Kui Mäggi repertuaari ülearu vürtsikaid noote ei lisandu, võib isegi juhtuda, et ta saab kümne kuu jooksul aru, kuidas see riigihaldamise asi käib. Selle teadmise, uue horisondi nägemise ja uute kontaktidega võib aga suhtekorraldusärisse naastes olla üht ja teist peale hakata. 

Kokkuvõttes ei pruugi Mäggi valitsusse päästmisega kaotajaks osutuda ka Keskerakond: suhtekorraldusnõu on nüüd peaministril ja kõigil teistel käe pärast võtta – ja kui on tarvis mõni tuli mõnelt sihtmärgilt maha võtta, siis küll Mäggi mustkunstniku kombel tähelepanu endale tõmbab, sellal kui jänest kübarasse topitakse.