Aeg on hakata mõtlema üle riigipiiride

Pudelid ja purgid ei liigu üle Eesti lõunapiiri ju iseseisvalt, vaid neid liigutavad inimesed oma autodega. Needsamad Eesti inimesed, kes enne suuremaid pidustusi Lätis odava alkoholi järel käivad, võivad igapäevaselt tööl käia näiteks hoopis Soomes. Seesama Eesti registreerimismärgiga auto, mis nädalavahetusel Riia loomaaia ees või Ikla SuperAlko poe ees pargib, võib nädala sees koguda parkimistrahve hoopis Turus või Helsingis.

Eestis mobiilselt parkima harjunud juhil Lätis või Soomes sama teenust mugavalt kasutada ei ole võimalik. Ja kuna naaberriigi parkimistrahve Eestis sisse ka ei nõuta, siis ongi lihtsam jätta parkimise eest hoopis maksmata. Helsingis koguneb välismaistest tasuta parkijatest kõige rohkem trahve just Eestis registreeritud autodele. Neist keskmiselt rohkem kui 10 000 parkimistrahvist aastas makstakse ära vaid 17 protsenti.

Saamata jäänud summad ei pruugi esialgu olla küll suured, kuid see on paratamatult kasvav trend. Kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumine Euroopa Liidu liikmesriikide piires on saanud iseenesestmõistetavaks ning muutnud inimeste käitumisharjumusi. Vahemaad Riia, Tallinna ja Helsingi vahel on piisavalt väikesed, et meelitada inimesi tööle, elama või ostlema sinna, kus on soodsam ja sobivam. Aeg on ka seadusandjatel selle tegelikkusega leppida.

Infoajastul on vältimatu, et Euroopa Liidu nelja põhivabaduse säilimiseks peab viiendana varem või hiljem liituma ka andmete vaba liikumine, kuid naabrite koostöö on soovi korral võimalik ka enne vastavaid eurodirektiive. Digitaalsest lõhest riikide vahel ei võida keegi. On nii inimeste, ettevõtete kui ka riikide huvides, et erinevatel teenusepakkujatel oleks võimalik pakkuda naaberriikides sarnasele kasutusloogikale alluvaid lahendusi. On meie kõigi elukeskkonna huvides, et Lätis pakendatud ja Eestis või Soomes joodud õlle purk ei jääks metsa alla vedelema, vaid saaks mõistlikult käideldud.

Kuidas täpselt seda saavutada? See ongi eri riikide poliitikute ja ametnike töö omavahel kokku leppida. Kui regulatsioonid võimaldavad, küllap siis ettevõtjad loovad lahendused, mis oma elu piiriüleselt elavate inimeste vajadustele vastavad. Kui vaid poliitikud mõistaksid, et uute kunstlike tõkete rajamise asemel on inimeste käitumise suunamiseks tulemuslikum oma aja ära elanud piiride lammutamine.