Miks töösturitest sai punane rätik härjale?

Paljud inimesed ei mõista tööandjate tehtud ettepanekute sisu ja kasulikkust, sest ettevõtjad ei oska selgitada, miks nende ettepanekutega peaks töövõtjad nõustuma.

Manifesti lugedes jääb mulje, et see on ühe huvigrupi huvides kirjutatud tekst ja jutt, kuidas ettevõtjate pakutavad ideed aitavad majandust edendada ning elatustaset tõsta, ei kõla veenvalt. Tööandjad pole oma ettepanekutes siirad. Koostatud dokument on ühepoolne. See on põhjus, miks erakondadel on keeruline asuda pakutud ideid toetama.

Kui tööandjad soovivad, et nende ettepanekud leiaksid laiemat toetust, siis peavad nad suutma selgitada, kuidas laiem ühiskond ehk ka teised huvigrupid ettevõtjate kõrval saavad nendest ideedest kasu.

Praegu on pigem mindud vastandamise teed ja kogu eile avalikustatud dokumendi sisu kannab kokkuvõttes sõnumit, et töövõtja peab hakkama senisest rohkem maksma ning pingutama.

Kõrgharidus muutub tasuliseks, sotsiaalmaksu peab hakkama tasuma töötaja, toetusstreike ei tohi korraldada, pensionile tuleb minna hiljem ning tagatipuks tuleb leppida veel ka sellega, et ettevõtjate maksukoormus langeb ehk nende panus ühiskonda väheneb.

Mõni aasta tagasi ütles president Toomas Hendrik Ilves ühes oma kõnes umbes sellise mõtte, et ettevõtjad küll nõuavad häälekalt, et riik tuleks neile appi, kuid samas ei meeldi ettevõtjatele rääkida sellest, milline on nende endi panus ühiskonna arengusse. Sama viga tehakse ka tööandjate manifestis. Seetõttu on ka naiivne oodata, et ühiskond asub neid ideid toetama.

Milline oleks olnud parem lahendus? Iga idee puhul oleks tulnud tööandjatel endalt küsida, aga milline on meie, ettevõtjate roll ja tegevus. Manifestis on liiga palju nõudmisi riigile ja praktiliselt üldse pole nõudmisi ettevõtjatele endile.

Kui tööandjad teevad ettepaneku tõsta pensioniiga 67 aastani ja põhjendavad seda eestlaste keskmise eluea kasvuga, siis pidanuksid nad ka oma manifestis pakkuma välja, mida teevad tööandjate keskliitu kuuluvad ettevõtjad oma firmades selleks, et eestlaste keskmine eluiga kasvaks.

Tööandjad küll soovivad muuta kõrghariduse tasuliseks, vähendada koolivõrku ja teevad ettepaneku riigieelarvest kulutada rohkem raha töötute tasemeõppeks. Nende ettepanekute kõrval oleks võinud tööandjate keskliidu liikmed aga seada eesmärgi ka enda jaoks ehk kui palju nemad lubavad järgneval neljal aastal teha kulutusi oma töötajate taseme või täiendõppeks.

Või võtame näiteks maksupoliitilised ettepanekud. Tööandjad soovivad, et sarnaselt tulumaksule peaks ka sotsiaalmaks muutuma maksuks, mille tasumise kohustus lasub töötajal. Teevad ka ettepaneku, et ettevõtlustulu teenimine oleks madalamalt maksustatud kui palgatulu.

Nende ettepanekute juures oleksin aga soovinud lugeda, kuidas kavatsevad ettevõtlustulu saajad panustada senisest enam Eestis kehtivasse solidaarsesse sotsiaalkindlustussüsteemi. Praegu ei pea ettevõtlustulu pealt maksma sotsiaalmaksu. Võib-olla oleks lahenduseks see, et sarnaselt töösturite poolt pakutava sotsiaalmaksu lae kehtestamisega palgatulule, peaksid ka ettevõtlustulu saajad teatud osast teenitud tulust maksuna loovutama ravi- ja pensionisüsteemi finantseerimiseks.

Tööandjate manifest on praegusel kujul ühekülgne ja ühiskonda pigem vastandav. Sellest on kahju, sest manifest pakub hulganisti häid ideid. Neid ideid on võimalik teostada aga ainult eeldusel, et lisaks ettevõtjatele saavad tööandjate tehtud ettepanekute kasulikkusest ja vajalikkusest aru ka töövõtjad.

Kuna seda aga manifestis teha ei suudetud, siis pigem on tõenäoline, et paljud pakutud ideedest kahjuks ei realiseeru.