Eugen Veges • 4. september 2010
Jaga lugu:

Arvamus: Eesti riik tõmbab ettevõtlusele pidurit

Tööandjate keskliidu hiljutine avaldus kutsus esile oodatud poleemika. Kahju muidugi, et arvamusavaldused põhinevad peamiselt tööandjate ja töövõtjate vastandumisel ja kolmandat osapoolt, riiki, justkui ei eksisteerikski.

Tunnistagem, et tööandjate sotsiaalne vastutus ühiskonnas on ebaloomulikult kõrge.

Vahet tuleks teha nn klassikalisel ja butafoorsel ettevõtlusel. Klassikaline ettevõtlus eeldab investeeringuid põhivarasse ja tööjõusse. Butafoorne põhineb aga riigihangetel, erinevatel abidel ja sahkerdamisel nagu näiteks konsulteerimised, petuskeemid ja muu taoline.

Ettevõtja staatusest vabanenuna kinnitan, et tunnen ennast lõpuks ka inimesena. Sotsiaalse vastutuse koorem oli ikka väga ränk.

Vaadakem meie ettevõtete kasuminumbreid. Need on ju olematud. Arvestagem ka seda, et kasumit hinnatakse arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga. Ma ei räägi nn butafoorsetest ettevõtetest, kus kassapõhine tulem võrdub ka finantsilise tulemiga.

Ettevõtjaks olemine eeldab investeeringute tegemise võimekust ehk säästude olemasolu ning väga suurt vastutust. Töötajate järel valvamine, nende koju vedamine, oskusteabe näppamine ja muu on koormav. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest võiksin pidada pikki loenguid. Kaubanduskeskused on tööajal palgasaajatest pungil. Isegi suhtluslistidesse saadetakse sõnumeid peamiselt tööajal.

USA majanduse eeliseks on hoidumine töövõtja staatuse fetišeerimisest. Seal osatakse hinnata töökohtade ja lisaväärtuse loomist. Tööandjast „vaenlase“ kujundamine võib küll valimistel mõne hääle juurde tuua, kuid ühiskonna heaolule mõjub see laastavalt.

Ühiskonna heaolu sõltub paljuski ettevõtjatest. Seda tuleb hakata teadvustama ja nende panust enam hindama.

Vastandumisega kaugele ei jõua, kui just eesmärk ei piirdugi vaid valimistel kogutava häälesaagiga. 

Jaga lugu:
Hetkel kuum