Randpere: Tallinna eelarve – tühi paber

Järgneb Valdo Randpere arvamus:

Taavi Aasal peab olema küll erakordselt rikkalik fantaasia, kui ta suudab Tallinna linna 2011.aasta eelarvet kirjeldada kui kõigega arvestavat ja tasakaalus olevat.  Sest Taavi Aas kirjeldab midagi, mida veel ei eksisteeri. Tallinna eelarvest on teada üldsumma ja suuremate valdkondade totaalmahud, aga mingit infot volikogule eelarve täpsema sisu osas pole antud.

Kuna seda infot pole saanud ka Keskerakonna relvavennad sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, on ainuke loogiline järeldus, et seda sisu polegi veel olemas.

Ilmselgelt visati tühi eelarve volikogu ette eelkõige selleks, et võtta see vastu  enne, kui riigikogu jõuaks seadustada müügi- ja paadimaksu kaotamise.

Müügimaksust loodetakse saada 250 miljonit krooni ja paadimaksust tervelt sada tuhat. See on küll ainult üks protsent sellest summast, mida kavandati paadimaksust laekuma sel aastal, aga asi seegi. Loll teatavasti järele ei anna.

Nende maksude kehtestamise osas linnajuhte tarkuses süüdistada oleks patt. Paadimaks kehtestati õigustühiselt algusest peale, seda pole sel kujul võimalik koguda. Müügimaksule taheti tingimata juurde kleepida "luksusmaksu" silt, tulemuseks on susserdis, mida keegi järgida ei suuda. Eks siis tuleval aastal pea iga töötav või pensioni saav tallinlane andma linnaisadele keskeltläbi 1000 krooni nende maksude näol.

Üks väheseid asju, mis eelarvest kindlalt teada on, on see, et linnavalitsuse administratiivkulud tõusevad enam-vähem sama summa võrra, mida müügimaksuga kogutakse. Selle linnavalitsuse stiili tundes on ka raske uskuda, et uues eelarves väheneks linna propagandakulud. Samal ajal pole paljudel lasteaedadel raha isegi igapäevaste hädavajalike tarbevahendite ostuks.

Kurb tõsiasi on seegi, et linna investeerimisvõime langeb järjekindlalt. Eelmise nädala rahanduskomisjonis selgus, et kui Tallinn tuleval aastal saaks mõne välisrahastusega projekti, siis omaosaluseks linnal raha pole, see tuleks laenata. Arvestades linna laenukoormust kõlab see pisut utoopiliselt. 

Teine põhjus olematut eelarvet nii vara volikokku saata on ilmselt soov juhtida kõrvale tähelepanu tänavusest eelarvest. Selle olukord on vaatamata linnaisade retoorikale kõike muud kui roosiline. Kaheksa kuuga on eelarve laekumised umbes 530 miljoniga miinuses. Kui asi jätkub samas tempos, on aasta lõplik miinus kusagil 750 miljonit.

Kuna linnavalitsus kulusid koomale ei tõmba, veeretatakse probleemid teiste kaela. Juba saadeti käskkirjad allasutustele, nõudes neilt arvete maksmise tähtaegade pikendamist. Sellist trikitamist näeme sügisel veelgi. Ma ei julgeks küll võtta mürki selle peale, et kõik linna palgal inimesed päris kindlad võivad olla, et linn neile sel aastal võlgu ei jää. Sama oht varitseb pensionäre, kel sünnipäev sügisel ja kes veel oma nn hinnatõusu kompensatsiooni kätte pole saanud.

Linnavalitsus on selle eelarvega saavutanud täiesti uue taseme eelarve koostamise metoodikas. Linnapea on eelarvehakatise üle uhkegi ja kiidab takka, et nii peabki eelarvet tegema. Et siis on hea lihtne seda muuta, kui asjaolud muutuvad. Kuidas saab muuta midagi, mida pole olemas, sellest mina aru ei saa. Eriti ei lohuta ka ühe keskerakonna jüngri soovitus rahanduskomisjoni istungilt: "rasketel aegadel tulebki oma juhte pimesi usaldada ja lasta neil otsustada, kuhu raha on vaja suunata."