Arvamus: Ansip luiskab, reaalpalk langeb veelgi

Kasvu mõõdetakse alati millegi suhtes. Liikumissuuna määrab ka taust, mitte üksnes jalgade või rataste liikumine. Vastupidises suunas liikuval eskalaatoril kõndides võib ümbritseva keskkonna suhtes ka vastupidises suunas liikuda.

Sama lugu on ka majanduskasvuga.

CIA faktiraamatu järgi langes Eesti majandus eelmisel aastal 13,7%. CIA analüüsis 215 maailma riiki ning nende seas saavutasime peaaegu 14%-lise majanduslangusega 210. koha.

Esialgsetel andmetel kasvas sisemajanduse koguprodukt 2010. aasta III kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 4,7%. Inflatsiooni kajastav tarbijahinnaindeks kasvas oktoobris varasema kuuga võrreldes 0,6%, aastaga võrreldes 4,7%.

Inflatsioon ei jää majanduskasvu näitajast maha. Kas majandus siis ikka kasvab?

Inflatsiooni tingimustes majanduskasv ei võrdu reaalkasvuga. Varasemaga sarnase tooteühikulise müügikäibe juures teenitakse küll suuremat müügitulu, kuid tehakse ka enam kulutusi – ostuhinnad on ju tõusnud.

Oodatud muudatuste eelduseks tööturul on nn ühikuline majanduskasv ehk reaalkasv.

Hindade tõstmise viljad ei pruugigi nii magusad olla, kui nad esmapilgul paistavad. Majanduskasvu näitajas tuleks arvestada ka liikuva eskalaatori efektiga, hinnata kahekohalise majanduslanguse ja inflatsiooni kontekstis.

Palgakasvu eelduseks on reaalkasv.

Inflatsiooni võimendus täidab küll riigikassat, kuid takistab olulisemate eesmärkide nagu tööturu korrastamise ja elanike sissetulekute kasvu saavutamist.

Makromajanduses toimuvatele tendentsidele tuginedes paigutan peaministri palkade kasvu väite „viie jõukama riigi hulka jõudmise“ rubriiki. Tegemist on valimiseelse soovunelmaga, millel puudub objektiivsusel põhinev põhjendus. Mingis sektoris võivad ju palgad isegi tõusta, kuid tervikuna pole see võimalik.

Eesti fiskaal- ja rahanduspoliitilisi otsuseid arvestades peavad reaalpalgad ka edaspidi langema.