Mari Amos • 14. aprill 2011 kell 5:45

Ajakirjanduse kõmujanu vs ühiskondlik moraal

Viimased nädalad on pakkunud meediajälgijale huvitava kogemuse. Täiesti erinevatest vaatenurkadest on vastandunud ühiskonna moraal ja ajakirjanduse oletatav kõmujanu. Esiteks muidugi Andrus Veerpalu juhtum – ühiskond on kindlal arvamusel meie sangari süütusest. Kogu probleemi allikaks peetakse põhiväärtustest mitte arusaavat ajakirjandust. Praktiliselt ei olegi neid meediaväliseid isikuid, kes sooviks võtta sõna olukorra avalikustajate kaitseks.

Koolitused palmisaartel. Samas on hiljaaegu päevavalgele toodud ka kaks ravimituruga seotud juhtumit – arstide koolitused „palmisaartel“ ning eelmisel nädalal avaldatud juhtum, milles tutvustati lugejatele hüvedele üles ehitatud reklaamseminariga seonduvat. Mõlemal kirjeldatud juhul on ühiskond aga vankumatult ajakirjanduse poolel. Ravimikäitlejate ja ka osalenud arstide eksimus moraalireeglite vastu on selge ja pikemat tõestamist ei vaja. Emotsionaalseid vastuargumente on esitanud vaid süüdistuste adressaadid, kes on lubanud teatud meediaväljaandeid edaspidi isegi boikoteerida. Aga kes siis mahhinaatoritest tervishoiutöötajaid usub või kuulab? Seda kõike peetakse eneseõigustuseks.Siinkohal ei peatu ma pikemalt suusasangari saagal. Ilmselt on rahvas otsustanud ja isegi, kui kõik vaided saavad negatiivse tulemuse, leitakse kindlasti kolmandad isikud, kelle peale nimemäärimise eest näpuga näidata. Vandenõuteooriad on kiired tekkima.

Ravimituru kaasustes on olukord keerukam. Tuleks hetkeks mõelda, miks on sellised meedia poolt esile toodud olukorrad üldse tekkinud. Kas põhjuseks on arstide ja ravimifirmade moraalitus ja organisatsiooni puuduv sisemine kontroll või on nõrk ehk riigi kontrolliaparaat? Mõlemal juhul me näeme, et Ravimiamet, mis peaks tegelikult teostama ravimiturul toimuva üle järelevalvet, reageerib kas sõnade või tegudega pärast seda, kui meedia on oma töö teinud. Pidev valmisolek tulekahjusid kustutada on kena, kuid ehk oleks otstarbekam tulekahjude puhkemist ennetada?

Teaduslikud seminarid, muuhulgas ka ravimitootjate või -vahendajate korraldatavad, on ometi avalikud üritused. Vähemalt Ravimiameti ametnike jaoks, kellel on ilmselt olemas osalemiseks vajalik asjakohane kutse. Seega on täiesti võimalik pisteliselt kontrollida, millist ja mis vormis erialast teadmist seminaridel edastatakse. Kui üldse. Teiseks on debati käigus selgunud, et ravimeid käitlevailt ettevõtjailt saab kätte kõik tervishoiutöötajate koolitamiseks ja muuks erialaseks arendustegevuseks kulutatud materiaalsete vahendite aruanded. Kui kõik on avalik ja juurdepääsetav, mis võiks olla see mõjuv põhjus, et riikliku järelevalveametkonna asemel peab õigusruumi reeglitest kinni pidamist monitoorima meedia? Riikliku järelevalvetegevuse teatav passiivsus ja sage reageerimine vaid sündmuse toimumise järgselt ning seda mitte vaid tervisesektoris, on tegelikult üks oluline teema, millel ajakirjandus peaks juba lähitulevikus peatuma.

Pada sõimab katelt. Konstruktiivsete lahenduste leidmiseks tuleks lõpetada arutu meedias sõimlemine ja selgitamine, kumb on mustem – kas pada või katel. Ravimiturul toimuva seaduslikkuse hägusaid piire on aastate vältel tõstatanud nii meedia kui ka tegelikult arstid ise. Vargsi on oma mõtteid avaldanud ka sotsiaalministeeriumi või ravimiameti esindajad. Aga suurema kumu vaibumisel on need teemad raugenud. Kuni umbes aasta pärast avastatakse taaskord Ameerika. Samas sooviks ühiskond tegelikult teada, miks vahepeal ei ole midagi probleemide lahendamiseks ette võetud. Kuidas on võimalik, et kõik kordub juba pikema aja vältel? Kes on passiivne – seaduslooja, järelevalvaja või keegi kolmas? Ja praegusel hetkel tundub natuke, et õige on see viimane variant ja kolmanda taga peitub ajakirjandus, kes võiks oma uurimistegevust läbi viia visa ja raugematu järjekindlusega. Seega, olles ühiskondliku moraali eestvõitleja, tuleks järjekindlalt ja asjatundlikult survestada neid, kelle kätes on olukorra lahendus. Vastasel korral on ikkagi õigus tuhandetel Andruse fännidel, kelle arvates pole meedia mitte midagi muud, kui kõmujanune šaakal.

Hetkel kuum