Kreeka ohustab Euroopa rahandust

Neid hinnanguid võib pidada üsna täpseteks, sest viimase 9 kuu jooksul on finantsturgudel reaalseid tehinguid Kreeka võlakirjadega tehtud väga tagasihoidlikes mahtudes – võlakirjade intressitasemete ja ostu-müügi tehingute vaheliste intresside noteeringute erinevus on tõusnud sisuliselt ilma reaalsete käiveteta.

Barclays Capitali andmetel jagunesid eelmise aasta lõpus Kreeka valitsuse võlakirjade omanikestruktuur suurimate investorite lõikes Kreeka residentsusega investorite ja välisinvestorite vahel vastavalt 32% ja 68%. Suur välisinvestorite osakaal on üheks peamiseks põhjuseks, miks mitmed eelkõige euroala riigid on nii intensiivselt huvitatud Kreeka abipaketist.

Lähemalt vaadeldes jaguneb välisinvestorite osakaal omakorda hinnanguliselt Euroopa Keskpanga (14%), Prantsusmaa investorite (14%) , Saksamaa investorite (9%), teiste euroala investorite (16%) ja muu maailma vahel (ca 20%). Seejuures Economisti andmetel on suur osa võlakirjadest suhteliselt nõrga kapitalibaasiga ja madala kasumlikkusega Saksamaa nn liidupankade bilanssides. Praegu märksa tugevamad suured kommertspangad nagu Deutsche Bank ja  Commerzbank, omavad alla veerandi Saksamaa pankade investeeringutest Kreeka valitsuse võlakirjadesse.

Tuleb arvestada, et lisaks valitsuse võlakirjadele on investorid paigutanud suuri summasid ka Kreeka erasektori ettevõtete, sealhulgas pankade, erinevatesse varadesse ja võlakirjadesse. Valitsuse maksejõuetuse korral satuvad kindlasti ka need investeeringud tõsistesse raskustesse ja jäävad lunastamata. Näiteks on Saksamaa finantssektori hinnanguline seotus Kreeka erasektorisse tehtud investeeringute ja antud laenukohustustega ligikaudu 1,5 korda suurem kui seotus Kreeka valitsussektori laenukohustustega. Prantsusmaal küündib sama suhtarv koguni 3 korda.

Pankrot? Võimaliku pankroti seisukohast on tõenäoliselt kriitilise tähtsusega kaks tegurit. Esiteks, millisel kujul Kreeka valitsussektori pankrot, võlgade restruktureerimine aset leiab ning teiseks, kas ja millises ulatuses kandub restruktureerimise hirm finantsturgudel üle euroala teistele ääreriikidele. Turud on täna mingit sorti restruktureerimise tõenäosusega selgelt arvestanud, kuid küsimus on eelkõige, kas selle käigus tuleb välja mingeid ebameeldivaid üllatusi, mida turg täna ei tea. Halvim stsenaarium on see, kus oluliselt suurenevad kahtlused Euroopa pangandussektorile tekkiva võimaliku negatiivse mõju ulatusest ja viimasega seoses hakkab sarnaselt 2008.aasta sügisele tõrkuma pankadevahelise rahaturu toimimine.

Kreeka pankroti korral on kaotajate kõrval ka võitjaid. Laiapõhjalise kriisi korral on võimalike nn võitjate ring väga piiratud. Tõenäoliselt piirdub see sellise stsenaariumi tekkimisele jõudsalt panustanud piiratud hulga spetsiifiliste investorite ja fondidega. Kaotajate ring on aga oluliselt laiem, sest laiaulatuslik finantsvarade müügilaine haaraks kindlasti oma alla ka paljud need investorid, kellel otsesed investeeringud Kreekaga võlakohustustesse puuduvad. Samas nn kontrollitud restruktureerimise korral, kus kriisi ülekandumist suudetakse talitseda, võib nn võitjate ring olla aga laiem. Nii näiteks on Kreeka pikaajaliste võlakohustuste hind langenud tänaseks juba 50% nende nominaalväärtusest. Teisisõnu on turg täna juba mingit sorti restruktureerimise tõenäosusega selgelt arvestamas. Kui mingil põhjusel peaks suurenema tõenäosus, et investoritele tagastatakse üle 50% võlakirjade nominaalväärtusest, võivad suhtelises perspektiivis võitjad olla näiteks ka mõned tänased Kreeka võlakirjade investorid.

Tuleviks on endiselt ebaselge. Kõige kindlam on see, et täna kehtivas abipaketi printsiipides ja eeldustes tuleb teha olulisi muudatusi. Täna kehtivas paketis on arvestatud eeldusega, et Kreeka valitsussektor pöördub märkimisväärses ulatuses võlakirjaturgudelt laenamise juurde tagasi juba järgmisel aasta. Praeguste turutingimuste juures tundub see ebareaalne. Praeguses abipaketis tunduvad olema liiga optimistlikud ka ootused Kreeka majanduskasvu taastumise ja sellega seotud eelarve tulubaasi arengute osas. Tõenäoliselt tuleb ka need kriitilise pilguga üle vaadata.

Viimastes diskussioonides on suurt rõhku pandud Kreeka eelarvepositsiooni parandamisele läbi ulatusliku erastamise. Positiivse poole peale tuleb siin kanda asjaolu, et riigiomandis olevate ettevõtete arv on Kreekas väga suur. Teatavaid kahtlusi tekitavad aga hinnangud, et riigivara väärtus võiks erastamisel küündida ligikaudu sama suureks kui Kreeka valitsussektori tänane võlakoorem. Pigem tundub tõenäolisem olukord, et riigivara suhteliselt ebaefektiivne juhtimine on olnud läbi ajaloo üheks tänase kõrge riigivõla ja eelarvedefitsiidi põhjuseks. Sellises olukorras tekivad teatud kahtlused ka selle suhtes kui atraktiivne erastatav riigivara täna erasektori vaatevinklist on.