Euro kümme kriitilist päeva?

Just seniste ebapiisavate kokkulepetetõttu on alati olnud vaja selgelt eristada nende sammude mõju lühi- ja pikemaajalises perspektiivis.  Nii näiteks on enamus senistest sammudestpakkunud võlakriisile üksnes lühiajalist leevendust (seda nii ilmselgelt, et paljud kommentaatorid üle kogu ilma on pidanud õigeks meetmete ebapiisavust kohe pärast kokkulepitu teatavakstegemist välja ütelda), mille tõttu on üksikute riikide võlakriis kasvanud täiemõõtmeliseks ühisraha  kriisiks. On üsna ilmne, et nii jätkates Euroopa ühisraha päästa ei ole võimalik.

Samas ei saa aga ka välistada, et selline käitumine on vähemalt osaliselt olnud taotluslik. Suhteliselt muretus olukorras ei ole ju vajaliku radikaalsusega reformide algatamine, rääkimata siis nende läbiviimisest kuigi kerge. Ei ole õige matta sadu miljardeid päästeaktsioonidesse, mis kuhugi välja ei saa viia. Kreeka ja teiste maade ning euro päästjate ees on seisnud äärmiselt mitmetahuline kui mitte täiesti lahendamatu ülesanne: muuta erineva tugevusega ja isepäisetest tükkidest nõrgalt kokku liidetud ja usaldust kaotav eurotsoon normaalselt funktsioneerivaks valuutaliiduks. Raskused pole siin kaugeltki selles, et ei teata, mida majanduslikus mõttes teha tuleks, vaid hoopis mujal. Raskused peituvad selles, et vajalik muutus tähendab eurotsooni igale liikmele millestki loobumist ja ka seda, et ühtedele hakkab uuenenud valuutaliit sobima paremini kui teistele ning et ühed peavad ühisraha päästmisel enda peale võtma suhteliselt suurema koorma kui teised.

Aritmeetiliselt ei ole ju olukord Euroopas sugugi halvem kui USAs.Probleemid peituvad Euroopa ühisraha ja rahanduse organisatsioonis, selle toimimise põhimõtetes. Selles, et poliitikud organisatsiooni osa ja selle täiustamise/arendamise võimalusi/vajadust rahaliidu moodustamisel ebaõigelt hindasid.