Ott Lumi: huvirühma ja otsustaja suhe peab olema teada

Meil on palju räägitud sellest, et selle vajadus peitub lobistidele päitsete pähepanemise vajaduse ja avaliku võimu kandjate tegevuse raamistamises. Jah, see on õige ja teatud määral vajalik, aga küsida tuleb, mis kasu tõuseb sellest ühiskonnale.

Ühiskonna seisukohalt on kvaliteetse poliitika kujundamise eeldus huvirühmade sisendi võimalikult laiapõhjaline kaasamine otsustusprotsessi. Nagu märkis Siim Kallas, põhjendades Brüsseli lobiregulatsiooni väljatöötamise tausta, on loomulik, et poliitika on huvidepõhine. Poliitika kujundamisel on otsustajad vaid üheks oluliseks lüliks. Ametnikud analüüsivad oma pädevuse piires ja poliitikuid langetavad mandaadi ulatuses otsuseid. Sisend ehk know-how, mis võimaldab kvaliteetseid otsuseid teha, tuleb aga huvirühmadelt. Mida tugevam on huvirühmade või nende esindajate juurdepääs otsustamisele, seda kvaliteetsemad on poliitikatulemid.

On oluline, et huvirühma ja otsustaja vaheline suhe ja selle taust oleks avalikkusele teada. On oluline, et suhe oleks võimalikult avalik, ja huvi selle vastu peaks olema mõlemapoolne. Otsustaja huvi seisneb selles, et avalikkus ei saaks süüdistada teda otsuste hämarates tagamaades. Huvi esindaja motivatsioon seondub aga ennekõike oma maine puhtana hoidmises, mis on vastava tegevusalaga tegelemise  vaieldamatu eeldus.

Reeglite kehtestamise teine oluline motivaator huvide esindajate poolelt seisneb selles, et nende tegevus oleks avalikkusele mõistetav ja aktsepteeritav. Täiesti põhjendamatu on huvirühmade hukkamõistmine selle pinnalt, et nad oma huve aktiivselt esindavad. Olen märganud, et need kes on oma huvide ajamisel „äpud“ ja seisukohtade argumenteerimise jänni jäävad, süüdistavad selles tegevuses osavamaid peentes manipulatsioonides. Kui ise vette hüpates põhja vajud, pole see selle süü, kes on ujuma õppinud.

Justiitsminister on otsustanud, et esmalt võiks proovida valdkonda reguleerida eneseregulatsiooni teel. Mina pooldan veidi julgema sammu astumist, võttes eeskuju Siim Kallase Brüsselis käivitatud registreerimise süsteemist. Nagu Kallas ütles: oli hea teada saada, kes esindas Brüsselis Gazpromi, kuigi otseselt see teadmine midagi päevapealt juurde ei andnud.  Selle Kallase mõtte võiks üle kanda ka Eestisse. Kui mina lobistina klientide asju ajan, siis on avalikkusel tegelikult hea teada, kelle nimel ma tegutsen, kuigi tõenäoliselt lõviosas pole see teadmine ülemäära huvipakkuv. Mitmete meie sektoris tegutsejate seas valitseb pelgus klientide avalikustamisel,  just lähtudes negatiivse summa mängu kartusest. „Mis saab, kui mina avalikustan, aga teised mitte?“ Mina selle pärast ülemäära ei põeks, sest kuskilt tuleb eestkoste kultuuri kehtestamisel alustada.

Eesti väiksusest tulenevalt võib muidugi küüniliselt ja paljuski õigustatult öelda, et kehtesta, mis reegleid tahad, ikka lepitakse asjades nö vajalikes saunalaval kokku. Kindlasti lepitakse ja paljuski jäädaksegi leppima, aga avalikkust ei peaks see rahuldama. Lääneriigid reguleerivad lobitööd just seetõttu, et reguleeritud sektorites nagu energeetika, ravimitööstus või toiduainetööstus võib regulatsiooni mõju majandustegevusele olla kordades suurem kui ettevõtte juhi targal või lollil investeerimisotsusel. Eesti-suguses väikeriigis on see erikaal selle võrra suurem.

Autor: Vilja Kiisler, Ott Lumi