Hakkame Venemaa mentoriks

Eesti võiks leida endale kasulikud valdkonnad, milles olla idanaabrile n-ö mentoriks. Olla nõu ja jõuga abiks.

Nii näiteks astus eelmisel nädalal Venemaa ametlikult Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks. Selle asemel, et Venemaale abi pakkuda, on Eesti poliitikud, ka ametnikud, pigem osavõtmatud pealtvaatajad. Või halvemal juhul hirmutajad väitega, et Venemaaga äri ajades on varsti platsis suurriiklikud huvid ja poliitika.

Neilt hirmutajailt tuleks küsida, kuidas erineb see teistest suurriikidest? Näiteks Prantsusmaast, kelle president on soovitanud Eesti-sugustel väikeriikidel kasutada võimalust vait olla. Või Saksamaast, kes kõigi teiste huve ignoreerides rajas koostöös Venemaaga ülikalli merealuse gaasitoru?

Või Ühendkuningriigist, kes on ikka ja jälle löönud kilde Euroopa ühtsusesse, kui see on vähegi tema huvides? Jutt huvidevabast maailmast või veel hullem – huvidest kui millestki venepärasest, ei kõla isegi naiivsena, vaid lihtsalt rumalana.

Sama silmakirjalik on ikka ja jälle tuua Venemaa ignoreerimise või isoleerimise põhjendusena inimõiguste kehva olukorda. Kahtlemata tuleb ja peab sellele tähelepanu pöörama, sellega võitlema. Kuid juhul, kui oleksime selles küsimuses ausalt ja lõpuni järjekindlad, peaksime valjuhäälselt seisma ka selle eest, et näiteks Hiina rahvusvahelistest organisatsioonidest lahkuks. Selle asemel räägivad tihti needsamad poliitikud Aasia dominandi üüratutest ärivõimalustest!

Teisisõnu, selmet otsida põhjusi jonnakaks vastandumiseks, peaksime lähtuma alati ja ainult oma riigi huvidest. Juhul, kui meie huvi on Venemaad kuhugi kaasata või mingis suunas arenema suunata, leida viise, kuidas seda teha. WTO ongi ses mõttes ilmekas näide. Venemaa kuulumine organisatsiooni võib Eestile olla kasulik, sest sunnib peale reeglid, mis vähendavad diskrimineerimist.

Samas kui idanaabri sellest organisatsioonist väljajäämine on kindlasti kahjulik, sest säilitab senise ettearvamatu süsteemi. Seades need kaks valikut vaekausile, kaalub esimene teise üle. Seega võiksime olla neile ise nõu ja jõuga abiks sarnaste organisatsioonidega liitumisel, lepingute sõlmimisel vms.

Oleme soovinud end mõtestada sillana ida ja lääne vahel. Paraku liiga tihti vaid ühesuunalisena. Inimestena, kes veel mõistavad vene keelt ja kombeid ning suudavad neid läänlastele selgeks teha. Kuid selle kõrval oleme peaaegu unustanud vastupidise, ida-lääne suuna. Meile endile oleks samamoodi kasulik vahendada venelastele läänlaste reegleid, arusaamu ja käitumisviise. Võtta olukorrast maksimum. Ikka Eesti huvidest lähtuvalt.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul