5. aprill 2012 kell 4:11

Aitab kasvamisest, hakkame kahanema?

Jätkusuutliku kahanemise termin on vähemasti eesti keeli tuttav vaid ilukirjanduse kaudu, kirjutab arvamustoimetaja Vilja Kiisler. Armin Kõomäe raamatus „Hea firma“ on tegelane, kes teeb kolleegidele ettepaneku vähendada tehase toodangut kolm korda, millega saavutataks ühtlasi kolmekordne kokkuhoid käibevahendites. Ja kuna investeeringuid vähendatakse, siis õnnestub oluliselt vähendada ettevõtte ka kasumlikkust.

Kuulajad jäävad sellise jutu peale väga vaikseks ja hakkavad tasapisi näost valgeks minema. Kõneleja jätkab: „Isegi nii väike paberivabrik võib aruka majanduse tulemusel puhastada süsteemi liigsest ballastist. Vähem toitu, vähem sitta, vabandage väljenduse pärast, vähem mõttetult vedelevat põlevkivituhka, vähem mahasaetud metsi, vähem võlgu, vähem raha.“ See mees on hull, otsustavad partnerid. Enne veel, kui „kahaneja“ saab tegutsema hakata või püüda teisi oma idees veenda, laseb autor ta mõrvata.

Üldiselt peetakse ettevõtte või riigi jätkusuutlikust arengust silmas muidugi jätkusuutlikku kasvu, vaevamata pead küsimusega, kas pikaajaline kasv on üldse võimalik ning missugused on selle piirid. Ka ei peeta ettevõtte jätkusuutlikust arengust rääkides enamasti silmas keskkonnasäästlikkust, vaid võimet saada kasumit ja seda suurendada.

Esimesi jätkusuutliku arengu termini kasutajaid oli briti majandusteadlane ja kirjanik Barbara Mary Ward, kellele keskkonnaküsimused olid väga südamelähedased. Keskkonnasäästlikkus kuulub ka jätkusuutlikkuse ametlikku kontseptsiooni: 1987. aastal avaldas ÜRO Brundtlandi raporti, milles defineeris jätkusuutlikku arengut arenguna, mis rahuldab oleviku vajadusi, ohustamata tulevaste põlvede võimalusi katta oma vajadusi – ehk siis keskkonda säästes. Jätkusuutlikku kasvust rääkides rõhutatakse nn roheliste tehnoloogiate kasutamist, süsihappegaasiheite vähendamist, nn tarka elektrivõrku ja tarbijate teadlikkuse suurenemist. Ent jätkusuutlikku kasvutempot defineeritakse juba keskkonda kõrvale jättes – kasvutempona, mida ettevõte suudab hoida laenumahtu suurendamata.

Kõomägi mõtles jätkusuutliku kahanemise välja, ent „hullud ideed“ sünnivad maailmas tihtipeale mitmes peas korraga. Jätkusuutliku kahanemise paradigma juured ulatuvad koguni 1950.-60. aastatesse (ehk siis aega, mil jätkusuutlik kasv ei olnud kaugeltki veel nii enesesmõistetav sõnapaar kui tänapäeval) ning selle loomist seostatakse Georgescu-Roegeni, Herman Daly ja Robert Ayresi nimega. Georgescu-Roegen, keda peetakse „kahanemise isaks“, oli Rumeenia päritolu ameerika matemaatik ja majandusteadlane, kes juhtis tähelepanu sellele, et termin ’jätkusuutlik kasv’ kätkeb vastuolu: pidev kasv ei saagi olla jätkusuutlik, see on võimatu. Tema meelest saab arengut mõistlikult mõtestada ainult nii, et areng ei seostu majanduskasvuga. Siiski pole ükski kolmest nimetatust maailmas ülearu tuntud.

2010. aastal avaldas Euroopa Komisjon F. Schneider, J. Martinez-Alier ja G. Kallise ideedel põhineva artikli, milles viitas vajadusele vähendada sisemajanduse kogutoodangut, rõhutades vajadust hoolikalt analüüsida kahanemisega kaasas käivat sissetuleku vähenemist ja tööhõiveprobleeme. 2011. aastal avaldas nimetatud autorite kirjutise„Journal of Industrial Ecology“, milles jätkusuutlikku kahanemist esitletakse kui uut paradigmat keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Kahanemise vajaduse põhjendus püsib kolmel vaalal: majanduslangus, naftavarude ammendumine ja kliimamuutus. Autorid defineerivad jätkusuutlikku kahanemist õiglase ja demokraatliku üleminekuna kahanevale majandusele, mis toodab vähem ja ka tarbib vähem eesmärgiga luua ühiskond, mis põhineb pigem kvaliteedil kui kvantiteedil, pigem koostööl kui võistlusel. Autorite sõnul võib jätkusuutliku kahanemise kontseptsioon olla ühitatav varasemate arusaamadega stabiilsest majandusest.

Kas see ka päriselt nii on, jääb küsitavaks. Kriisiaastatel, mil majanduskasv muutus negatiivseks väga paljudes riikides, ka Eestis, käsitlesime seda ajutise olukorrana, mis lihtsalt peab pöörduma, ehkki majanduse tsüklilisusest on kuulnud needki, keda majandus ei huvita. Kerge on öelda, mida me kahanedes kaotame: raha muidugi. Elatustasemes eeldatavasti. Aga küsida võiks ka, mida oleks võita. Arvan, et kõige täpsem vastus on: aega. Suure tööpuuduse tekitanud kriisiaeg tõi ilmsiks, et sellal kui ühtedel üldse tööd ei olnud, oli teistel seda liiga palju. Ent ülitegusal inimesel on harva aega mõelda. Selleks, et oleks, millest mõelda, on kasulik näiteks rohkem lugeda, milleks omakorda on tarvis aega.

Jõudsime Äripäevas ka juhtkirjaks vormunud seisukohale, et vähemasti Eestis ei ole puudust mitte niivõrd rahast, kuivõrd headest ideedest. Kas vähem raha ja rohkem aega oleks see, mis mõtlema paneks, on esialgu vastuseta küsimus. Nagu seegi, kas „jätkusuutlikus kahanemises“ omakorda vastuolu ei peitu.

 

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler

Hetkel kuum