Suvila merekohina vaikuses

Sellest, et meri on lähedal, saab aru juba tükk maad enne, kui kahel pool autoteed pole enam võsa ega metsa, vaid parajalt kidurad kadakalagendikud. Suvila õuele jõudes tervitab saabujaid näiliselt kitsavõitu hoone viilkatusega otsakülg. Väikse maja lihtne vorm on aga üllatusi täis, kirjutab 6. aprillil ilmuv Äripäeva erileht Oma Maja.

Suvila projekteeris oma emale arhitekt Armin Valter. 2005. aastal kinnisvaraportaalist juhuslikult leitud krunt tundus oma pikliku kujuga kui soolikas, kuid pani arhitektil mõtte kohe liikuma. Hoone kuju imiteerib rehetalusid, ühes otsas on eluruumid, vahepeal avatud terrassiosa ning teises otsas katusealune puukuur. Suuruse poolest mahutub maja krundile täpselt nii, et jääks piisavalt ruumi ka õues viibida.

Terve maja seintel ja katusel on kasutatud puitu – siberi lehist, mis muudab päikese ja vihma käes värvi. “Mulle endale meeldib, et laud on selline kontrastne hall ja kollane,” osutab arhitekt Valter katusealuse kollaka otsaseina ja päikesele-vihmale avatud hallides toonides lõunakülje värvierinevustele. Austrias ja Šveitsis kasutatakse seedermändi, sellist ilmastiku mõjutada vaigust puitu rohkesti ja just seal reisides tekkis ka Valteril mõte see idee suvilasse kaasa tuua.

Puidust on ka katus, mis nende ligi kümne aasta jooksul pole isegi mingit hoolitsemist vajanud, vaid lumi on puidust veerenne veidi alla vajutanud. Hetke pärast tõdeb aga Valter, et otse lõuna poole ta edaspidi puidust katust siiski enam ei teeks. “Päikese jõud on nii tugev, lauad hakkavad ülespoole keerama, igal aastal panen laudu uute kruvidega jälle kinni,” räägib ta.

Muiates kuuri poole astudes lisab arhitekt Valter: “Kuuri peal on hoopis kivikatus! See on natuke absurdikas, et kuuri peal on vastupidavamast materjalist katus kui maja peal. See on meie väike nali.” Need savist katusekivid on pärit ühe 1950ndatel ehitatud majalt, kus enne suvila ehitust katust vahetati. Valter sorteeris terved kivid välja ja hoidis alles. “Terveid kive ei viska ju ära. Kui 50 aastat on see katusel terve püsinud ja pole lõhki läinud, siis kestab see 50 aastat veel,” on Valter kindel.

Väikese, 80ruutmeetrise suvila projekt on lihtne, kasutatud materjalid samuti. Kuid arhitekt endale maja luues lihtsusega ei lepi, natuke nalja peab ka saama ja vormidega mängima.Näiteks puukuur sai tehtud tagurpidi. Täpsustame, et tagurpidi tähendab, et karkass on väljaspool ning laud seespool. “Kui tahaks selle kunagi toaks ehitada, siis on vaja siia ainult soojustus peale panna,” räägib arhitekt edasitegemisele avatud kuuriosast. Ta lisab, et nii on ka huvitavam, tekib varjudemäng ja on lihtsalt teistsugune. “Lihtsa karbi huvitavamaks muutmine ei maksa midagi. See maksab sama palju, ükskõik kas laud on sees või väljas.”

Samas stiilis on lõunakülje terrassi akna ees olev võre, mis sõidab siinide peal aknale ette ja mida saab lahkudes ka seestpoolt lukustada. See on Armini enda leiutis, mille ehitust meenutades raputab ta esmalt pead. “Ehitaja ei tahtnud seda teha, rääkis, et see pole võimalik. Siis valetas, et see oli juba valmis ja siiapoole teel, aga auto läks kraavi ja nad ei saanud seda siia tuua. Viimase hetkeni ehitajad ei tahtnud seda teha,” alustab ta ja jätkab, et projektis olid selle võre kohta rasvased märkused, kuidas postid jäävad väljapoole ning lauad sisse. “Ja kui kohale tulin, olid esimesed lauad ikkagi pealepoole löödud,” räägib arhitekt omaenda kogemusest, kuidas ehitusel peab igal hetkel kõrval seisma, siis saab tulemuse.

Ühe vimkana seadis arhitekt Valter endale eesmärgiks projekteerida akendeta maja, kus oleks palju valgust sees. Miks aknad on halvad? “Need lõhuvad puhast vormi. Tahtsin teha puhast viilkatusega klotsi, ei tahtnud aknaid siia,” sõnab arhitekt tõsiselt ja lisab üllatunud nägu nähes lõbusalt, et loomulikult on majal aknad, kuid mitte tavalised.

Ühel pool maja on suur terrassiaken, teisel pool maja seinasuurune mere poole vaatav aken. “Aga need kaks akent on nii suured, et tunduvad seinana, ülejäänud aknad on sellised täpid,” selgitab ta ja lisab, et ülemise korruse aken kaalus nii palju, et selle pidi kraanaga paika tõstma. Selle jutu peale avaneb terrassiuks, välja tuiskab rõõmust klähviv kokkerspanjel Köks ning ehtekunstnik Valter kutsub külalisi kevadejahedast õuest tuppa sooja.

Suvila siseruum on piiratud ruumist hoolimata avar ja valge. Osa vaheseinu ei ulatu päris laeni, köögiseina avast paistab kätte ruumi teises otsas asuv teise korruse kunstituba, laetalade kohal on õhku ning esmalt riiulina tundunud trepp, mis pööningule viib, kutsub end järele proovima. “Sellega peab ettevaatlik olema, tuleb mõelda, kuhu jalad panna,” hoiatab ehtekunstnik Valter ja nõustub, et vahel kasutabki seda hoopis riiulina, toetab sellele oma kohvitassi.

Elutoa tagumise valgeks värvitud plokkseina taga on veel üks huvitav trepp, mis on arhitekti sõnutsi 45kraadine ning mille astmete sisse on tehtud klappkaantega tööriistakastid. Ruumi kokkuhoid. “Trepp on järsem kui hea tava ette näeb, aga seda siin kasutatakse vähe. Igapäevast treppi sellist ei teeks,” selgitab ta siiski.

Sellest täiesti üleelatavast trepist pääseb teise korruse vintskapi moodi torbikusse, Ene Valteri loomingutuppa. Aknaseinast paistab puude vahelt meri, toa poole vaadates saab aga vaadata otse läbi pööningu otsaseina pikliku kujuga aknasse, kust paistab sissesõidutee ja saabuvad külalised. Selles ruumis asub ka ainus spetsiaalselt suvilasse ostetud mööbliese – päikesekollane diivan.

Jah, kogu ülejäänud mööbel on kunagi kuulunud kas vanematele, vanavanematele, ämmadele-äiadele või leitud hoopiski prügi hulgast. Valterid näitavad elutoas vana kappi, mis toodi ära ühest oma talumajast. Pool aastat hiljem põles see talu kahjuks korstnamüürini maha. Nii et sõna otseses mõttes ära päästetud kapp. Kapi uksed olid pehkinud ja osaliselt tuli detaile ka välja vahetada, kuid nüüd näeb see välja, nagu poleks midagi juhtunud.

Köögilaua leidis Armin Valter oma endise töökoha Künnapu ja Padriku kontori sisehoovi prügikastist. Laud teeb uutele omanikele ka natuke nalja – kui põrandaküte on jahedal ajal sisse lülitatud, venitab laud end kummi, ning suvel, kui küte sees pole, tõmbab normaalseks tagasi.Perenaise magamistoas, kus korraks võib aastaarvuga eksida, osutab Ene Valter järjest mööbliesemetele – vanaema oma, mehe vanaema voodikate, kunagine kassitool, nüüdseks restaureeritud. Kõik need kokku otsitud ja leitud mööblitükid terves suvilas sobivad omavahel kokku. Kui ei teaks, ei oskaks kahtlustadagi.

Kui ehitaja oli majakarbi valmis saanud, olid suvilas sees paljad kipsseinad. “Siseviimistluse eest taheti tookord väga suurt summat, mida meil polnud, nii et see on mul siin kõik ise tehtud,” vaatab ehtekunstnik Valter köögilaua taga istudes salajase uhkusega ringi. “Armin ehitas siia tellingud mulle ja hakkasin pihta, kuigi polnud varem midagi sellist teinud. Lõpuks tuli vilumus ja tegin ära. Nüüd vaatan, et ei hakkaks küll otsast peale tegema, aga ju siis oli tahtmine ja entusiasm nii sees,” ütleb Ene Valter ja nõustub naerdes, et nüüd tagantjärele on hea ennast kiita.

Kui ehitaja lahkus, jätkusid sisetööd rahulikus tempos. “Meil kiiret polnud, tegime järjest, kõik on rahulikult siia tekkinud,” räägib Ene Valter. “Midagi erilist ega ekstravagantset või kallist siin pole, kõik on odavalt tehtud, vanast uus.”Vaheseinteks on värvitud plokkseinad, arhitekt Valteri sõnul odav, aga ilus lahendus, mida eriti soomlased armastavad kasutada. Plokkidest sai laduda just parasjagu nii kitsad seinad, mis väikest ruumi liigselt ei eraldaks, vaid säilitaks õhulisust.

Jupphaaval tegemisel on üks miinus ka. “Liistud on panemata!” ütleb arhitekt Valter naerdes. “Aga nad on olemas.”