Suvila merekohina vaikuses

Terve maja seintel ja katusel on kasutatud puitu – siberi lehist, mis muudab päikese ja vihma käes värvi. “Mulle endale meeldib, et laud on selline kontrastne hall ja kollane,” osutab arhitekt Valter katusealuse kollaka otsaseina ja päikesele-vihmale avatud hallides toonides lõunakülje värvierinevustele. Austrias ja Šveitsis kasutatakse seedermändi, sellist ilmastiku mõjutada vaigust puitu rohkesti ja just seal reisides tekkis ka Valteril mõte see idee suvilasse kaasa tuua.

Puidust on ka katus, mis nende ligi kümne aasta jooksul pole isegi mingit hoolitsemist vajanud, vaid lumi on puidust veerenne veidi alla vajutanud. Hetke pärast tõdeb aga Valter, et otse lõuna poole ta edaspidi puidust katust siiski enam ei teeks. “Päikese jõud on nii tugev, lauad hakkavad ülespoole keerama, igal aastal panen laudu uute kruvidega jälle kinni,” räägib ta.

Muiates kuuri poole astudes lisab arhitekt Valter: “Kuuri peal on hoopis kivikatus! See on natuke absurdikas, et kuuri peal on vastupidavamast materjalist katus kui maja peal. See on meie väike nali.” Need savist katusekivid on pärit ühe 1950ndatel ehitatud majalt, kus enne suvila ehitust katust vahetati. Valter sorteeris terved kivid välja ja hoidis alles. “Terveid kive ei viska ju ära. Kui 50 aastat on see katusel terve püsinud ja pole lõhki läinud, siis kestab see 50 aastat veel,” on Valter kindel.

Tagurpidi-Ants

Väikese, 80ruutmeetrise suvila projekt on lihtne, kasutatud materjalid samuti. Kuid arhitekt endale maja luues lihtsusega ei lepi, natuke nalja peab ka saama ja vormidega mängima.Näiteks puukuur sai tehtud tagurpidi. Täpsustame, et tagurpidi tähendab, et karkass on väljaspool ning laud seespool. “Kui tahaks selle kunagi toaks ehitada, siis on vaja siia ainult soojustus peale panna,” räägib arhitekt edasitegemisele avatud kuuriosast. Ta lisab, et nii on ka huvitavam, tekib varjudemäng ja on lihtsalt teistsugune. “Lihtsa karbi huvitavamaks muutmine ei maksa midagi. See maksab sama palju, ükskõik kas laud on sees või väljas.”

Samas stiilis on lõunakülje terrassi akna ees olev võre, mis sõidab siinide peal aknale ette ja mida saab lahkudes ka seestpoolt lukustada. See on Armini enda leiutis, mille ehitust meenutades raputab ta esmalt pead. “Ehitaja ei tahtnud seda teha, rääkis, et see pole võimalik. Siis valetas, et see oli juba valmis ja siiapoole teel, aga auto läks kraavi ja nad ei saanud seda siia tuua. Viimase hetkeni ehitajad ei tahtnud seda teha,” alustab ta ja jätkab, et projektis olid selle võre kohta rasvased märkused, kuidas postid jäävad väljapoole ning lauad sisse. “Ja kui kohale tulin, olid esimesed lauad ikkagi pealepoole löödud,” räägib arhitekt omaenda kogemusest, kuidas ehitusel peab igal hetkel kõrval seisma, siis saab tulemuse.

Akendeta maja, nii-öelda

Ühe vimkana seadis arhitekt Valter endale eesmärgiks projekteerida akendeta maja, kus oleks palju valgust sees. Miks aknad on halvad? “Need lõhuvad puhast vormi. Tahtsin teha puhast viilkatusega klotsi, ei tahtnud aknaid siia,” sõnab arhitekt tõsiselt ja lisab üllatunud nägu nähes lõbusalt, et loomulikult on majal aknad, kuid mitte tavalised.