Panna ligi 200 riigieelarve muudatusettepanekut vahetult enne päeva algust riigikogu liikmete laua peale, näitab valitsuskoalitsiooni pealiskaudset suhtumist. Kodukorra kohaselt on see muidugi võimalik, kuid ma võtan siin parlamendis juba neljandat eelarvet vastu ja pean paratamatult ütlema, et ma ei ole nii korrapäratut eelarvet ja selle esitamist veel näinud.

Keskerakond lähtub printsiibist, et oli see esimene riigieelarve projekt hea või halb, tolleaegses valitsuskoalitsioonis lepiti siiski milleski kokku, kas hambad ristis või siis naeratades. Üllatas väga, et KMÜ saadikud on ise juba niipalju eelarve parandusettepanekuid teinud, järelikult on nad ise kõigepealt loobunud tunnistamast seda eelarve projekti. Et opositsioon teeb hulgaliselt parandusettepanekuid, on igati korrektne käitumine.

Mulle tundub, et riigikogu liikmed lihtsalt ei usalda ametnikke. Võib-olla õigusega, jätan selle küsimärgi õhku. Selline mulje on jäänud saadikute tegutsemise põhjal, kes on asunud siin parlamendis põlve otsas tegema arvutusi, mis eeldavad tõsiseid majandusalaseid teadmisi ja oskust prognoosida protsesse. Ei usuta rahandusministeeriumi ametnikke seda teinud olevat ja hakatakse ise tegema. Ka mina ei usalda ametnikke lõpuni, kuid on asju, mida tuleb paratamatult uskuda, sest vastupidist pole võimalik tõestada. Minu käes pole niipalju informatsiooni. Valitsuskoalitsiooni mitte kuuluvate saadikute võimalus parandada eelarvet on ülimalt väike, sest nad ei valda ju informatsiooni. Kui mingi erakond kuulutab, et ta teeb paralleelse eelarve, pole see võimalik. Pean eelarve parandamise all silmas uut ideoloogiat, mitte mingite rahasummade ümberkantimist.

Ei usu, et eelarvet õnnestub detsembris vastu võtta, ehk ainult, kui saalis rakendatakse väga karmi distsipliini. Midagi ei juhtuks, kui riigieelarve võetaks vastu jaanuaris, pärast jõulupuhkust, igal juhul ei näe põhjust paanikaks.