Neljapäeval tegi riigikogu majanduskomisjon ettepaneku riigi võlakirjade emiteerimise eelnõu tagasi lükata, kuid ei leidnud toetust ja eelnõu läbis esimese lugemise.

Mõõdukad on seisukohal, et eesti rahva muuseumi, muusikaakadeemia ja kunstimuuseumi ehituks peab riik emiteerima võlakirju. Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Olev Raju sõnul viib see aga kommertspankade vabad krediidiressursid majanduslikust käibest välja.

«Kindlasti ostavad Eesti pangad riigi võlakirjad ära, selle tulemusena lähevad aga peaaegu kõik pankade vabad krediidiressursid kolmele sotsiaalobjektile,» räägib Raju ja tunneb muret selle üle, kust saavad kaupmehed, töösturid ja põllumajandustootjad pärast seda endale vajalikud krediidiressursid.

Parlamendile eelnõu esitanud riigikogu liige Mihkel Pärnoja ei pidanud seda argumenti eriti tugevaks ja avaldas arvamust, et kui emiteeritakse riigi võlakirju, siis kasutavad kommertspangad nende ostmiseks umbes kolmandiku (200 miljonit krooni) krediidiressurssidest.

«Ressursid, mis nende võlakirjade arvel võetakse ja mida kasutatakse mainitud kolme ehituse finantseerimiseks, on ju ka tegelikult investeering,» lisab Pärnoja. Tema sõnul võib osa võlakirjade emiteerimisest laekuvast rahast saada ka väljastpoolt Eestit. «Sellisel puhul ei näe ma, et see argument oleks üldse oluline,» lausub Pärnoja.

Olev Raju nimetab mõõdukate ettepanekut sotsialismiaegseks lähenemiseks. «Kõigepealt võetakse raha arvele ja alles siis hakatakse ehitama. Raha seisab aga tont teab kui kaua kasutamata, sest keegi ei ole arvestanud, mis kuupäevaks ja kui palju on raha vaja,» lausub Raju. Teda häirib ka see, et nimetatud objektide puhul räägitakse suurest välisabist, aga keegi ei oska täpselt öelda, millal ja kui suure summa ulatuses välisabi tuleb.

«Kui need asjad oleks teada ja paigas, siis oleks ka selge, kui palju on raha veel vaja, ja saab teha plaane, kust seda puudujäävat summat võtta,» seletab Raju. «Sedasi nagu praegu rahaasju ei aeta, peab olema konkreetsem,» väidab Raju. Tema sõnul ei ole nende objektide ehitamine nii lootusetu, kuid probleem on selles, et kõik on jäänud puhtalt emotsioonide tasemele ja keegi ei ole asja majanduslikult läbi mõelnud.

«Sellist plaani, et raha kogutakse kokku ja jäetakse seisma, ei ole küll kellelgi olnud,» ei nõustu Pärnoja Rajuga. Seaduseelnõus on kirjas, et võlakirjade emissiooni perioodid on vahemikus 1. aprill 1996. kuni 31. detsember 1999. «Emissioonid korraldatakse nende kolme objekti rahastamisplaani järgi ja emissiooni maht valitakse selline, et raha läheb kohe kasutamisele,» selgitab Pärnoja.

Praeguste arvutuste kohaselt läheb muusikaakadeemia ehitus maksma 140 miljonit krooni, Eesti rahva muuseumi ehitus 190 miljonit krooni ja Eesti kunstimuuseumi ehitus 290--310 miljonit krooni.

Pärnoja sõnul on avaldatud arvamust, et kui riigi võlakirju müüakse siseturul, võiks olenevalt võlakirjade kehtivuse ajast olla intress vahemikus 10--11%, ja kui müüa võlakirju välisturul, siis vahemikus 5--8%.

Võlakirjade tagasiostmise tähtaeg on eelnõus ära märgitud, nii et seda tehakse vastavalt võlakirja kehtivusele, aga mitte varem kui aastal 2003.