Elulooliste andmete esitamisel on kindel viis. Curriculum vitae's (CV) on esikohal info selgus, kättesaadavus, süsteemsus, andmete käsitlemise lihtsus ja mugavus.
Esimesena kirjutatakse ees-, seejärel perekonnanimi. Naistel on soovitav kirjutada ka oma neiupõlvenimi. Isanimi märgitakse ainult venekeelses elulookirjelduses. Kui eesnimesid on mitu, tuleb need kõik välja kirjutada. Nimi kirjutatakse selgelt loetavate trükitähtedega.
Aadress on koht, kust inimest soovi korral leida. Märkima peab ka telefoninumbri, et vajadusel inimesega kiiresti ühendust võtta. Kas näidata ainult kodune või töökoha aadress ning telefon või mõlemad, oleneb olukorrast.
Õppurid märgivad nii oma ajutise, s.o õppeperioodi kui koduse aadressi. Aadress vormistatakse kindlate reeglite kohaselt. Eestis kirjutatakse kõigepealt tänava nimetus, seejärel maja ja korteri number, postiindeks, linna või asula ja maa nimetus. Kui märgitakse nii töökoha kui kodune aadress, sõltub nende esitamisjärjekord eesmärgist, kuid silmas peab pidama, et esimesena esitatu või vasakpoolsem koht on tähtsam.
Isikuandmed on elulookirjelduse esimene pikem osa, kus esitatakse enamik inimese kohta käivaid andmeid. Sünniaeg sobib esitada järgmisel kujul -- näiteks 28. novembril 1960 või 28. 11.1960. Samas esitatakse ka sünnikoht.
Kodakondsus tuleb märkida juhul, kui tegu on välistegevuse, välisreiside või riigiteenistusega. Rahvuse mainimine pole oluline.
Perekonnaseis -- vallaline, abielus või vabaabielus, lesk. Vabaabielus olemise võib märkida «olen abielus», kui ei soovita perekonnaseisu täpsustada. Perekonnana loetletakse tavaliselt isikuid, kellega ollakse ühes leibkonnas. Lapsi mainitakse nimepidi, sageli on tähtis vanus.
Tervise kohta käivad andmed näitavad inimese enda hinnangut. Hinnang -- «olen terve» tähendab, et inimene ei põe mingeid haigusi, millest tööandja või kaastöötajad peaksid teadma. Mõne ameti puhul tuleb märkida veregrupp ja reesusfaktor.
Hariduse puhul esitatakse andmed, alustades viimati omandatust ja minnes kronoloogilises järjekorras tagasi, alghariduse juurde. Näiteks:1978--1983 Tartu ülikool, majandusteaduskond, küberneetika eriala;
1966--1978 Tallinna 22. keskkooli muusika eriklass. Täiendharidus on mõnel juhul otstarbekas välja tuua iseseisva lõiguna. Diplomi numbreid üldiselt ei märgita. Küll aga on soovitav lisada CV-le haridust ja kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide koopiad.
Töökogemuse andmed esitatakse samal moel kui hariduse kohta -- aeg, millal kogemused on saadud, koht -- organisatsiooni geograafiline asukoht ja ala, millel need kogemused on omandatud.
Töökogemustest ehk karjäärist tuleks kirjutada nii üksikasjalikult, kui inimene leiab vajaliku olevat. Noortel, vähese töökogemusega inimestel on kasulik näidata kõik eelnevad töökohad.
Professionaalsetesse liitudesse või assotsiatsioonidesse kuulumise plussiks on võimalus saada sealt soovitus. Inimese poliitiline tegevus ja meelsus on tema eraasi seni, kuni see ei hakka mõjutama muid tegevusi või kui inimene ei tee seda palgalise tööna. Klubidesse ja teistesse huvialaga seotud ühingutesse kuuluvuse puhul näidatakse kindlasti liikmeks saamise aasta. Harrastustest ehk hobidest räägitakse siis, kui on teada, et inimest soovitakse põhjalikult tundma õppida. Harrastuse nimetamine annab kaudselt infot inimese väljaspool tööaega toimuva suhtlemise kohta. Vähetähtis pole ka, kas inimene hoolitseb oma tervise eest, kas ta pühendab aega puhkusele ja taastumisele.
Osatavatest keeltest nimetatakse esimesena emakeelt, seejärel võõrkeeled valdamise järjekorras, mida osatakse paremini, seda nimetatakse varem. Hea, kui inimene hindab oma keeleoskust adekvaatselt, sest tööandjad kontrollivad seda. Oluline on ära märkida arvuti kasutamise oskus. Soovitav on lisada ka foto.
Eluloo kirjapanekut on mõistlik alustada eespool toodud nn lühikesest variandist. Pika elulookirjelduse võib esitada juhul, kui on tegemist tulevase vastutusrikka töö või mingi konkreetse ülesande täitja otsinguga. Tavaliselt palutakse pikk elulugu kirjutada siis, kui tehakse valik kitsamast kandidaatide ringist. Elulookirjelduses eelistatakse näha töökogemusi haridusest eespool. Oluline on nimetada, millises suunas inimene saab või soovib oma kogemusi kasutada ja millises suunas neid arendada. Soovitav oleks, et igaüks kirjutaks eluloo ise, korrektselt vormistatuna.