Viljavaru küpsetusahju
Leib, leiva ja vilja hind, alati ja kõikjal emotsioone ning kirgi üles küttev teema. Seoses arutlusega selle ümber, kas maksab igapäevaseks leivaküpsetamiseks vaja minevat vilja riigireservist hankima minna, tõstatus taas kord vajadus selgesti formuleeritud põllumajanduspoliitika järele. Äripäev ootab riigilt konkreetset seisukohta ning reeglistikku vilja stabilisatsioonivaru loomise ja kasutamise kohta.
Viljaga tihedamalt kui vaid leiva söömise kaudu seotud inimesed -- põllumehed -- tahavad teada mitte ainult tänaseid, vaid ka kolme aasta pärast põllumajanduses kehtivaid mängureegleid. Siis oleks võimalik planeerida vilja külvamist või külvamata jätmist. Isegi teadmine, et absoluutselt mitte mingit abi, olgu siis laenude, dotatsioonide või mille iganes näol, pole lootagi, on parem kui segadus, määratlematus või teadmatus.
Kui valitsus soovitab kevadel vilja külvata, lubades sügisel selle kokku osta, aga sügisel ilmneb, et raha nagu vilja ostuks hästi ei jätkugi, siis järgmisel aastal see petta saanud talumees küll enam külvama ei kipu. Ka teadmine, et vilja hind saab olema niisugune, mille puhul vilja kasvatamine ennast ära ei tasu, on parem katteta kõrge hinna lubadusest. Sel juhul saab ettevõtlik talupidaja mingile muule tegevusele asuda.
Vilja külvipind Eestis on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Riik ostab osa vajaminevat vilja väljastpoolt. Maailmaturul on näiteks nisu hind eelmise aastaga võrreldes kallinenenud 1,7 ja rukki oma 1,5 korda. Juba praegu võib öelda, et viljaikalduse tõttu jääb saak kogu maailmas nigelaks, vilja hinnale prognoositakse jätkuvat kasvu.
Riik ei tohi minna sõja- või veeuputuse aastateks mõeldud varude kallale. Äripäev toetab samas kavatsust luua nn vilja stabilisatsioonivaru. Igal ettevõttel on oma puhver võimalikeks tagasilöökideks. Ent stabilisatsioonivaru peab seisma rangelt eraldi riiklikust viljareservist. Ühtlasi ootab Äripäev riigilt konkreetset kavandit, millele toetudes saab hakata stabilisatsioonivarust põllumeestele vilja jaotama. Kahtlemata ei tohi siin olla tegemist jaotamisega selle sõna otseses tähenduses, Viljandi möldril ei tohi tekkida tunnet, et «sellega veab juunini välja, eks siis küsime vilja juurde.»
Teravaimaks küsimuseks kujuneb riigi poolt veskitele müüdava vilja hind. Millisest viljatonni hinnast algab subsideerimine? Esimene hoiatus on majandusministeeriumi kantsleri Margus Leivo poolt tekitatud maailmaturuhind --1750 krooni tonnilt. Seni on selgusetu, millele kantsler hinna määramisel tugines.
Kindlasti ootab Äripäev riigilt stabilisatsioonivaru müümisel oksjonite korraldamist. Sellega oleks tagatud ka müüdava vilja hinna kujunemine vastavalt nõudlusele. Stabilisatsioonivaru peab kasutama ainult äärmisel vajadusel. Kasutamise eelduseks olgu aga konkreetne paberile pandud reeglistik.