Küsimustele vastab TALO juhatuse esimees Toivo Roosimaa
Kuni kestavad läbirääkimised valitsusega, mingeid protestiaktsioone kavandada ei saa. Nii on ette nähtud ka kollektiivse töötüli lahendamise seaduses.
22. veebruariks kultuuritöötajate ametiliidu poolt planeeritud streigi toimumine sõltub sellest, millise suuna võtab ülehomme toimuv valitsuskomisjoni ja TALO esimene kohtumine palgaläbirääkimiste osas. Esialgse plaani kohaselt kavandasime veebruaris protestiaktsioone oma nõudmiste kinnitamiseks ja meiega oli solidaarne ka ametiühingute keskliit.
Pole veel selge, mis on valitsuskomisjoni eesmärgiks ja millistes küsimustes me hakkame läbi rääkima.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Streigi puhul on oluline ka ühiskondlik taust. Kui maal hakkab streikima õpetaja, kes sealkandis on üks vähestest palka saavatest inimestest, on see ka absurdne.
Esmane vajadus on sellel aastal 200--250 miljonit krooni. See oleks puhtal kujul palgaraha, mis jaguneks eri ministeeriumide ja ametkondade vahel. Oluline on, et osa sellest rahast tuleb riigikassasse tagasi maksude ja selle raha eest ostetud kaupade käibe näol.
Kui vaadata selle aasta riigieelarvet, siis sisuliselt tõsteti riigiasutuste töötajate töötasu vaid kuni 13 protsenti. 1996. aasta inflatsioon on aga 20--25 protsenti. Selle vahe tasandamiseks raha vaja olekski.
Ütlen ausalt, et kui riigieelarvesse on planeeritud 13protsendiline palgatõus ja 25protsendiline inflatsioon, siis kusagilt peab ju raha lisaeelarvete jaoks tulema. Pealegi, nagu teada, jääb 10--15 protsenti maksudest igal aastal saamata. Kui need õnnestuks kätte saada, oleks samuti olemas oluline lisaressurss riigieelarveliste töötajate palgatõusuks.
Oleme esitanud TALO kokkuleppe projekti riikliku lepitaja Leonhard Tammiku kätte ja ma olen kindel, et ta on selle valitsusele edastanud. Kuna on tekkinud töötüli, mis pealegi on pikalt veninud, siis loodan riiklikust lepitajast seda meest, kes esimest komisjoni erapooletult juhatab.
Arvan, et teadlaste olukord on hetkel kõige ebamäärasem ja reguleerimata. Lahtine on, kas instituudid lähevad ülikoolide juurde või jäävad omaette. Kes tellib nendelt tööd jne.
Teadlasele tuleks anda mingisugune jalgealune, et ta tunnetaks, et ta on ühiskonnale vajalik. Eestis peaks olema teadlaste kaader, mis katab kõik teadusharud.Olguvõi üks spetsialist ja töötagu ta ajutiselt välismaal, aga tal peab olema koht Eestis.
Esiteks tuleb vastavalt tarbijahinnaindeksile automaatselt reguleerida riigitöötajate töötasu, et palga ostujõud veelgi ei langeks. Statistika näitab, et võrreldes 1992. aasta juuniga, mil tuli käibele Eesti kroon, on tarbijahinnaindeks tõusnud 4,6 korda, töötasud meie süsteemi ettevõtetes vaid 2,3 korda.
Hetkel kuum
Peakangelane sai kuriteosüüdistuse
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teiseks on oluline, milline palgaskaala võtta aluseks, kui noor lõpetab kõrgkooli ja läheb tööle. Milline peab olema tema miinimumtöötasu. Taotleme, et kultuuri- ja haridussfääris kehtiks noortele spetsialistidele kindel palk, millest allapoole latti lasta ei saa. Kas võtame selleks nivooks näiteks vaba-riigi keskmise palga või tööstuses töötava kõrgharidusega inimese töötasu, on läbirääkimiste küsimus.
Kui on vakantsed kohad, siis saab need likvideerida ja nende arvelt teistele rohkem maksta. Minu meelest pole see aga kõige õigem.
Tuleb täpselt määratleda töökohtade arv ja inimese palk. Tõsisem probleem on selles, et haritlaste koondamisega võime teatud efekti saavutada, aga samas teeme vähikäigu. Jõuame selleni, et kaevame Lomonossovi hauast välja ja ta hakkab meile ülikoolis kõiki distsipliine lugema.
Administreerimine on läinud liiga suureks. Ma mõtlen nii riigiasutusi kui hariduse ja kultuuri valdkonda.
Kui päris aus olla, siis vahel tekib tunne, et kõiksugu fonde on liiga palju. Kui kellegi abistamiseks loodud ühendusel ei jätku raha töötasude maksmiseks, kaotab ka fond oma mõtte.
Mis puutub kõrgkoolidesse, siis tuleb nende pro-grammid kriitiliselt läbi vaadata, parallelismi on liiga palju. Demograafiline situatsioon näitab, et sündivus on vähenenud kaks korda. Ühel päeval märkame, et polegi kedagi õpetada.
680kroonise alampalga kokkuleppe juures viibis ametiühingute keskliidu kõrval ka TALO esindus. Tegelikult oli meie esialgne nõudmine 900 krooni, tahtsime paugupealt tasa teha vahe, mis 1992. aastast on tekkinud.
Seda alampalka soovisime juba möödunud aasta alguses, kui algasid läbirääkimised valitsusega. Nüüd aga peaks alampalk olema veelgi kõrgem, eriti kui võrrelda Eestit mõne naaberriigiga. Majandusliku koostöö ja arenguorganisatsiooni OECD metodoloogia järgi, kui Eestis on vaesuspiir 1200 krooni, peaks ka alampalk selle summaga kattuma. Paljudes riikides on alampalga määr või vaesuse piir 60 protsenti riigi keskmisest töötasust.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Palgaastmestiku puhul on valitsus talitanud nii, et esimese astme töötasu tõsteti 44,6 protsenti seniselt 470 kroonilt 680 kroonini, teisel astmel vaid 34,8 protsenti, kolmandal 26,3 ja neljandal 19,3 protsenti. Viimasel astmel on palgatõus 15 protsenti. Seega palgatõus astmeid pidi järjest väheneb ja piltlikult sai luuamees endale pool palka juurde, haritlane vaid veerand.
Meie taotlus oli kasutada olemasolevate koefitsientide süsteemi ja see oli ka protokollitud. Valitsus aga kehtestas oma koefitsiendid, mis olid madalamad.
Meie liikmeks on kokku 52 000 nn valgekraed kultuuri-, hariduse- ja teaduse valdkonnas. Palgaläbirääkimisteks valitsusega on TALOga ühinenud ka riigitöötajad ja transpordi- ning maanteetöötajad.
Sisuliselt seisavad haritlased arengutrepi alamal astmel. See tähendab, kui on töö, on ka toit ja eluase. Kõrgemale nende motivatsioon ja areng hetkel ei küüni. Neil pole mingit arengut, sest nad teavad, et kui neil täna kaob töö, siis nad homme süüa ei saa.