Kas Esoil erastada tervikvarana või osadena?

Raske öelda, kas EK Es-oilist välja võtmisel mingit plussi erastamise koha pealt on. Kõige parem vastus on selline: Eesti Kütuse naftabaase on püütud maha müüa juba kolm aastat, ega need Esoili omad teistmoodi pole. Esoili terminaalidel peale Termoili tegelikult mingit hinda ei ole. Hind on neil kompleksses naftafirmas, kus on olemas kõik tegutsemiseks vajalik. Näiteks kui osta praegu naftabaasid ilma EKta, siis peab hakkama ise uut EKd juurde ehitama. See aga on hoopis teine firma ja hoopis teise hinnaga. Ma ei ole sugugi veendunud, et Svergos Esoili ilma EKta osta tahab.

Juttu on olnud ka sellest, et EK läheb eraldi erastamisele aktsiakapitali laiendamise teel. Why not? Aga EK hind ilma naftabaasideta pole nagu ka see, mis ta oleks olnud koos baasidega. Küsimus on ikkagi terviklikus firmas.

Samas pole ma jällegi väga veendunud, kas sel juhul, kui Svergos sellest osa võtab, teeb ta EK mingitele aktsiatele sama suure pakkumuse kui Esoilile tervikuna.

Erastajana oleme huvitatud sellest, et erastada Esoil nii, nagu ta praegu on, nii logistika kui ka bensiinijaamade võrk. Esoili kõige ahvatlevam osa on EK ja tema bensiinijaamade kett.

Teisest küljest, rääkides reamaksumaksja seisukohast. Kui räägime mistahes kütuseketi jätmisest riigi omandusse, siis on riik kui omanik sunnitud sinna ka investeerima. Seega on riik kui omanik sunnitud kandma kommertsriske, kõrval on konkurentidena tegemist esmaklassiliste naftafirmadega. Sellisel juhul need kommertsriskid jõuavad ka maksumaksjateni. Mina kui maksumaksja poleks küll vaimustuses, kui tuleb vastutada riskide eest, mida võtavad riigifirmade töötajad.

EK puhul on tegemist tõsiseltvõetava firmaga. Selleks, et teda arendada ja säilitada turuosa, vajab ta meie erastamiseelsete uuringute järgi väga tõsiseid investeeringuid. Ja riik kui omanik oleks siis sunnitud neid tegema.

Ilma EKta jäävad Esoili naftabaasid. Iga asi on maailmas müüdav, küsimus on ainult hinnas.