3 märts 1996

Turu moonutus pärsib arengut

Vastab põllumajandusministeeriumi nõunik Ants Laansalu

Eestit on süüdistatud põllumajanduspoliitika puudumises. Tegelikult on põllumajanduspoliitika olemas, kuid see ei rahulda. Teda tahetakse viia nendessse rööbastesse, milles Euroopa on juba olnud.

Kui talumees kurdab, et ta kasvatas kolm tonni sibulat ja ei toida sellega peret ära või ta peab kolme lehma ega toida sellega peret ära, siis on see täiesti normaalne. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab kasvatada 30 tonni sibulat ja pidada vähemalt kolmekümmet lehma, sellest elab pere juba ära.

Ühe-kahe aastaga inimestele selgeks teha, et üks osa inimesi peab tootmise juurest lahkuma ning leidma teise viisi enda elatamiseks, on väga raske. Küllalt suur nõudlus on näiteks marjade ja ravimtaimede järele, mida maal edukalt kasvatada ja müüa saaks.

Me oleme defineerinud, et toetatakse ratsionaalset põllumajandust. Ratsionaalne tähendab seda, et maakasutus on vastavuses tehnoloogiaga. Peavad olema eeldused, et investeeringud ennast ära tasuvad.

Meil on tehtud arvestused, et alla neljakümne lehma ning alla 5000 kilo lehma kohta väljalüpsi ei tasu piimakarja üldse pidada. Alla 3,5--4 tonni kaubavilja pole mõtet üldse taimekasvatusega tegeleda.

Eestis on põllumajandusliku tootmise struktuure tekkinud rohkem, kui on tehnoloogilisi komplekse.

Üks põhilisi erinevusi on see, et põllumajandusturg on mitteelastne. Te peate kõhu täis saama. See pole nii nagu autodega -- kui Mitsubishit müügil pole, ostate endale Volvo. Siiani pole veel leitud midagi, millega teravilja ja leiba asendada saaks.

Lehma pole võimalik pidada nii, et paned ta nurka seisma nagu treipingi. Selles on põllumajanduse erinevus. Kui saaks lehma või sea panna nurka ja talle öelda: ära praegu söö, oota millal turuhind paraneb. Absurd!

Igasugused tollid ideaalolukorras on loomulikult kahjulikud, moonutatud maailmaturu juures on nad mõnel juhul aga vajalikud. Eestil peab olema võimalus ennast moonutuste ja kahjustava konkurentsi eest kaitsta, kuid ta ei pea seda tegema nende kaupade puhul, kus tal puuduvad eeldused teiste riikidega võistelda.

Me oleme tegelikult kaitsmata riik ning räägime asju, mida isegi WTO lepingusse pole kirja pandud. Seal on kõige esimene punkt -- võrdne kohtlemine, mitte liberaliseerimine. Suund on liberaliseerimisele, aga nõutav on võrdne kohtlemine. See kõlab nagu suund kommunismile, kes seda usuks!

Meie aga elame tänases päevas. Ei saa ju homsete muinasjuttudega õigustada tänaseid sigadusi.

Oleme järginud Saksa ja Prantsuse samalaadseid finantseerimisskeeme. Aluseks oleme võtnud ka WTO põllumajanduslepingu selle osa, mis puudutab siseriiklikke toetusi.

Me hoidume kõigist neist abinõudest, mis võivad kahjustada normaalset turukonkurentsi ja krediiditurgu.

Majapidamine ja äriprojekt peavad kinnitama, et see koht, mida toetatakse, on arenev. See, milliste prioriteetide alusel tootjat toetatakse, on hetkel koostamisel. Valitsuse tasandile on viidud ainult põhimõtted, mille juurde on vaja teha selgitused ning kinnitada protseduurireeglid.

Juhul, kui me anname intressitugesid, siis sellele on vastu paljud poliitilised jõud ja ka maailmapank. Laenuvõtjal on tegelikult ükskõik, kas ta saab raha intressi hüvitamise või kapitalitoe kaudu.

Nende vahe on selles, et intressitugi läheb riigi rahast panga käsutusse ning pank võib hakata intressimäärasid üles kruvima. Maailmapanga seisukoht on, et tekib kuritarvitus: tootja ostab soodsa laenu eest mingi tootmisvahendi ja müüb selle turuhinnaga edasi. Või laenab ta soodsalt saadud laenu edasi.

Kuritarvituste vältimiseks soovitatakse põllumeestel ajada pangaga ühte äri ning samal ajal taotleda kapitalitoetust. Pank ei pea teadma, kas tootja saab mujalt rahalise süsti või mitte.

Nii maailmapank kui Eesti Pank on toetanud seisukohta mitte maksta kinni laenuintressi, vaid anda koos laenuga, kuid eraldiseisva institutsiooni kaudu, kapitalisoetamise toetust. Loomulikult peab toetus olema siduva kohustusega, et toetuse saaja ei tohi seda näiteks viie aasta jooksul edasi müüa.

Euroopa agraarpoliitikute seas tekkis vastuseis traditsioonilise ja progressiivse põllumajanduse eelistamise vahel. Traditsioonide kaitsja on Euroopas olnud põhiliselt Prantsusmaa, kes on fikseerinud, et põllumajandus ei ole ainult toidutootja, vaid ka maastiku ja piirkondade elujõu säilitaja ning turismiobjekt.

Kaheksakümnendate aastate keskel jõuti veendumusele, et väikefarmerite toetamine läbi hindade ja ekspordisubsiidiumide on vale. Otsustati eristada äri sotsiaalhooldusest.

1992. aastast on käivitatud üleminekuperiood, mille käigus minnakse hinna- ja eksporditoetustelt üle investeeringute ja infrastruktuuri toetusele.

Neile, kes areneda ei suuda, investeeringute toetust enam ei anta, vaid soodustatakse pensionile minekut ning põllumajandusest lahkumist. See toimub selleks, et anda ruumi uuemale tehnoloogiale.

Turu moonutuste vähendamisest tingituna tõusevad hinnad erinevatel toiduainetel arvutuste kohaselt 10--40 protsenti. Näiteks piima hind tõuseb 40 protsenti. Teravilja hind on 1991. aastaga võrreldes tõusnud juba 2,2 korda.

Sellega, et toit muutub strateegiliseks kaubaks. Kõik Euroopa riigid on näiteks keelustanud teravilja väljaveo. Venemaal saadi tänavu väikseim teraviljasaak.

Peamine on anda maaettevõtlusele käed vabaks. Kogu reformipoliitika tuleks selles valguses ümber vaadata.

Me ei saa lähtuda õigusest ning majanduspoliitikast samaaegselt. Me peame austama õigusjärgsete omanike huve, kuid me ei tohi sellega siduda ettevõtjate käsi ja jalgu.

Kõige suurem oht Eestile on aga see, kui sotsiaalseid probleeme hakatakse lahendama turu kaudu. Teisalt ei tohiks me moonutatud välisturule vaadata kui normaalsele nähtusele.

Hetkel kuum