10 märts 1996

Jaapani investeeringud saavad Eesti arengu tagatiseks

Intervjuu välisministeeriumi poliitikaosakonna Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika büroo nõuniku Heikki Vallastega

Visiidi programmis on Eesti valitsuse ja Jaapani tööstuspanga kavatsuste memorandumi allakirjutamine. Dokumendile kirjutavad alla välisminister Siim Kallas ja Jaapani tööstuspanga president Yo Kurosawa. Memorandumi sisu on selles, et hakatakse vahetama informatsiooni, eesmärgiga tuua Eestisse Jaapani investeeringuid.

1994. aasta suvel käis Eesti majandusega tutvumas Jaapani krediidiasutuste delegatsioon. Jaapani tööstuspanga Euroopa osakonna direktor Tadahiko Yoshino on pärast seda külaskäiku siin veel viis korda käinud. Ta jõudis seisukohale, et kogu Kesk- ja Ida-Euroopas ning Skandinaavias on Eesti investeeringuteks kõige parem koht. See tähendab, et pank soovitab oma klientidele Eestis tööstus püsti panna ja annab selleks krediiti.

Pärast memorandumi allakirjutamist kavatseb Jaapani tööstuspank korraldada Eestile reklaamiseminari. Jaapani tööstuspank on maailma kõige suurema pikalaenu pank, maailma pankadest üldse on ta suuruselt seitsmes. Panga kliendid on Jaapani kõige suuremad kompaniid.

Suur raha liigub kõrgtehnoloogias. Meie taotlus on eelkõige nn teadusmahukad investeeringud, olgu need siis kas elektroonikasse, farmaatsiasse, keemiasse või millesse tahes.

Praegu võetakse meid igal pool kui odava tööjõuga riiki, kuhu viiakse väga lihtne, primitiivne tootmine. Tegelikult on meil nõukogude ajast häid insenere, kes on praegu töötud. See potentsiaal võib kaduma minna, kui me midagi ette ei võta. Kui pole tööstust, siis pole vaja ka tehnilist kõrgharidust.

See on üks teemadest, mida Kallase visiidi ajal arutatakse Jaapani välisministriga. Võtame tutvumiseks kaasa materjalid topeltmaksustamise vältimise lepingu sõlmimiseks ning tõstatame teadus-, kultuuri-, haridus- ja spordialase koostöö küsimuse.

Jaapani välisministeeriumi juures on olemas Jaapani fond, mis kutsub regulaarselt meie inimesi sinna täiendõppele. Haridusministeeriumi kutsel käiakse jaapani keelt õppimas. Mitmesugused koostööprogrammid on juba käimas, vaevalt saab eriti palju neilt juurde küsida. Küll on aga Jaapanis palju erafonde, kellelt saab toetust.

Samuti on olnud elav Eesti ja Jaapani kultuurivahetus.

Jaapanlased, kes siin käivad, on öelnud, et meie olukord on täpselt samasugune kui neil pärast sõda. Eestil on sealt õppida küll, kuigi olukord on siiski veidi teistsugune. Jaapanis ütlesid ameeriklased, mida tuleb teha. Saranane joon on see, et nende riigieelarve oli tasakaalus.

1970. aastaks oli Jaapan saavutanud Ameerika Ühendriikidega samasuguse tootlikkuse taseme, aga reaalpalk oli neli korda väiksem ja seetõttu oli kapitali akumulatsioon suur. Seda vahet säilitati pidevalt: kogu aeg läks tootlikkus ees ja elatustase tuli taga, kuid mõlemad kasvasid kiiresti ja inimesed olid rahul. Kui inimene tunneb, et olukord läheb paremaks, siis ta aktsepteerib olukorda. See pole oluline, et ameeriklased elavad paremini.

Rohkem on meil õppida Lõuna-Koreast. Lõunakorealased töötasid ennast Jaapani tehnoloogia ning Jaapani ja Ameerika rahadega üles, praegu aga Lõuna-Koreas praktiliselt väliskapitali enam pole.

Globaliseerumine. Jaapanis on praegu muutuste aeg. Seal on saavutatud maailma taseme osas lagi. Varem ajasid jaapanlased ameeriklasi taga, kuid praegu pole neil enam kedagi taga ajada ja tuleb ise mõelda, mida edasi teha. Tuntud süsteemidest on maksimum välja võetud. See ongi Jaapani praeguste majandusraskuste peapõhjus.

Siseriiklikult on kõige suuremaks probleemiks see, et majandustegevus on väga rangelt reguleeritud. Nüüd on peamine ülesanne dereguleerimine, keskvalitsuse kontrolli vähendamine.

Ka Jaapanis on käsil majandusreformid. Selle poolest oleme ühtemoodi. Meie oleme isegi paremas seisus, sest tänu Isamaa tegevusele sai meil plats enam-vähem vanast puhtaks. Jaapanis on aga vana süsteemi lõhkumine alles pooleli.

Eesti ja Jaapani kultuuri erinevus on palju väiksem kui Eesti ja Venemaa või Eesti ja Ameerika vahel. Eestlased tunnevad end Jaapanis väga koduselt. Suhtlemise põhimõtted on sarnased. Näiteks vanemate inimeste austamine pole Eestis veel välja surnud. Samuti see, et inimene ei vastanda ennast loodusele. Jaapanis on täpselt samad põhimõtted. Seda ei näe ma Ameerikas või Venemaal. Ka ilu mõiste on eestlastel ja jaapanlastel lähedane. Sellel on objektiivsed põhjused, sest loodus on sarnane.

Ainuke erinevus on see, et suhtlemise reeglid ja viisakus on Jaapanis olulisemad kui meil.

Jaapani firmad on üldiselt maailma kõige suuremate hulgas. Jaapanlastel on see iseärasus, et nad teevad küll suuri asju, kuid tunnevad huvi ka väikeste vastu. Näiteks Luksemburgis, mis on tunduvalt väiksem riik kui Eesti, on jaapanlased väga tugevalt esindatud. Loomulikult ei tea jaapanlased praegu, mida Eesti endast kujutab.

Lapsepõlves kuulsin idamaade kohta jutte ühe sõbra emalt, kes oli seal noorena ise elanud. Algul pidin hakkama Hiinaga tegelema, aga 60. aastatel toimus Hiinas kultuurirevolutsioon ja sealt ei liikunud mingit infot välja. Nii hakkasingi Hiina asemel Jaapaniga tegelema. Pärast tuli välja, et läks hästi, sest see, mis mulle huvi pakkus, vana kultuur, on Hiinas ammu maatasa tehtud.

Algul lugesin inglisekeelseid raamatuid, kuid selgus, et need on Ameerikas kirjutatud ning väga pinnapealsed.

Üldise legendi järgi pole jaapanlastest võimalik aru saada. Ma tahtsin näha, kas see on nii või ei ole. Hakkasin vähehaaval iseseisvalt keelt õppima. Esimest korda käisin Jaapanis 1970. aastatel.

Hetkel kuum