14 märts 1996

Veidra Amigo stiil ei peibuta

Viru hotellis end mugavalt sisse seadnud Café Amigo on tundmatuseni nägu muutnud. Puutumatuna on säilinud mehhikohõnguline sisekujundus, mitte aga heasoovlikult sumisev õhkkond.

Avamisjärgse kirju uudishimulike dessandi lõppedes on see kujunenud lemmikpaigaks päevatoimetustest lõõgastuvale hotellikülalisele ning umbes 25--50aastaste paljurahvuselisele seltskonnale, kes on piisavalt mugav, et süüvida vanalinna meelelahutusasutustesse. Amigosse pääseb suurepäraselt nii autoga kui ühiskondliku transpordiga. Parklates kohti jätkub.

Uksel ootavad piletimüüja ja hallis vormis heatujuline turvamees. Turvaja võinuks tõsine olla, sest semutsev mundrikandja ei tekita just suurt kaitstuse tunnet nagu garderoobis omavahel lõõpivad korrakaitsjadki.

Kuigi seinal rippuvale tahvlikesele oli kirjutatud pileti hinnaks 35 krooni, läks testiõhtul sissepääs ühele inimesele maksma 25 krooni, lisaks ulatati 20 cl pudel Elysée vahuveini. Meeldiv üllatus kadus päev hiljem, mil selgus, et märtsis kell 21--22 on sissepääs tasuta. Miks piletimüüja seda ei öelnud ning väitis, et vahuvein kuulub sissepääsu hinna juurde? Trükitud piletit ei antud niikuinii.

Riidehoid jättis veidra mulje. Esmalt naelutus pilk kleeplindiga seinale kinnitatud A4-formaadis paberile, millele oli püüdlikult trükitähtedega kriitseldatud, et garderoob maksab viis krooni. Riideid ulatades hämmastas lahtine sahtel, kus vedeles kuhil kuni kümnekrooniseid rahatähti ja võtmeid.

Turvaväravatest ei pääse vähemalt esimesel sisenemisel ükski lihtsurelik, nagu ka naised käekoti sisu tutvustamisest. Kuigi turvatöötajad teevad saalides kontrollkäike, tuleb pidevalt pealetükkivate võõrastega endal hakkama saada.

Esimesed poolteist tundi on neljas erinevas suuruses saaliga Café Amigos suhteliselt rahulik, publik koguneb.

Ümbrus on vähemalt esialgu puhas, istumisvõimalusi on nii diivaniboksides kui peeglisaalis ja leti ääres pukkidel. Sellele, kes pole tulnud üksnes tantsima või mööda saale patseerima, soovitaks istekohad varakult valmis vaadata. Vastasel juhul tuleb leppida seina ääres külg külje kõrval seismisega ning pealetükkivalt sõprust sobitavate naaberrahvastega.

Joogi, ?okolaadi või krõpsude baarist kättesaamine tundub omamoodi kunst. Kuna järjekord moodustub harva, näljaseid-januseid on aga palju, võib baarmeni või baaridaami pilgu tabamiseks päris mitu minutit kuluda. Ootamisaega ei lühenda ka muidu sõbralikult naeratav letitöötaja.

Kui suupistete valik on üsna piiratud (sellekohast teavet ei leidnudki), siis joogikaart on märksa mitmekesisem. Ka ühtset joogikaarti ei õnnestunud testijatel tol õhtul kahjuks leida, kuid kokteilikaardi ja ülejäänud jooke kajastava tabeli põhjal tekkis vähemalt mingigi pilt. Üle tosina viskil baseeruva ja special-kokteili hind on 43 kr, Saku Originaal ja Koff-õlu maksavad 25 kr, vesi aga 3 kr. Väiksema koguse viski hind mahub 32--49 kr vahele. Kahjuks ei õnnestunud avastada Amigo-nimelist jooki.

Õllekõrvase tillukese koguse krõpse saab 15 kr eest, pakk värskendavat Mynthonit maksab aga 10 kr.

Kella 22.30 paiku asendub lindimuusika elavaga. Pooletunniste tsüklitena vaheldumisi lindilt tuleva keskpärase diskotümpsuga kõlab laval rock 'n' roll.

Tundub, et publik ei lase end stiilist ja helikvaliteedist segada ning on nõus end tagasihoidlikult hämaral tantsuplatsil ükskõik millise rütmi järgi liigutama. Suurema osa tantsivast seltskonnast moodustasid testiõhtul naised ning vanapapid noorte neidudega.

Õhtu kulgedes annab sisetunne märku, et vaatamata talutavale iiri kohvile, krõpsudele ja mõnusale seltskonnale on midagi viltu. Taipan -- inimesed on tulnud siia vaid paaniliselt seltsi otsima ning tunnevad ka sellest mõnu, kui alkohol nende pea väga segi ajab.

Hetkel kuum