24. märts 1996
Jaga lugu:

Piiritustehaste raske põli

RASi Moe Piiritustehas müügidirektor Toivo Kreem räägib, et praegu ekspordib ettevõte ligikaudu kaks kolmandikku oma tootmismahust.

Kreem lausub, et salaviina tõttu kohalike piiritusjookide valmistajate vähenenud tootmismaht on peamine põhjus, miks kohaliku turu osatähtsus Moe piiritustehase toodangu müügis väheneb. «Meie ainus võimalus on suurendada ekspordimahtu,» ütleb Kreem.

Vaagides võimalust, kas Eesti piiritusjookide tootjad võiksid kohalikule hakata eelistama läänes valmistatud piiritust märkis Kreem, et selline võimalus ei ole praegu napsitoojaile kasulik.

Ka ASi Remedia kommertsdirektor Sirje Potisepp märgib, et ehkki firma on otsinud läänest Eesti piiritusele alternatiivseid võimalusi, ei ole ta nii kvaliteetset piiritust, kui Eestis toodetakse, odavama hinnaga kusagilt leidnud.

Kreem ei soovi täpsustada, millise hinnaga ettevõte piiritust kohalikele ja ekspordi partneritele müüb. Samuti ei avalikusta piirituse hinda Potisepp, kelle sõnul on piirituse tootjatega kokku lepitud sellise info konfidentsiaalsuses.

Samas märgib RASi Rakvere Piiritustehas kommertsdirektor Arno Kangur, et piirituse hind on suurusjärgus üks dollar liiter. «Loomulikult oleneb hind sellest, kellele müüakse ja millistes kogustes,» täpsustab ta.

Kõikide maksude lisandumisel maksab liiter piiritust tavakodanikule aga tervelt 150 krooni.

Kangur selgitab, et ehkki Rakvere piiritustehas peab oma tegevuse prioriteediks kohalikku siseturgu, küünib ettevõtte 40 000dekaliitrisest müügimahust eksport pooleni. Eesti turul oma positsioonide kindlustamiseks on Rakvere sõlminud mitmete alkohoolseid jooke valmistavate firmadega konsignatsioonilepingu: st, et piiritus laostatakse ostja ehk napsifirma juures.

Kui firmal tekib vajadus piiritust osta, ei pea ta iga väikse koguse pärast Rakverre sõitma, vaid ostab oma hoovist ja maksab meile varasema lepingu kohaselt, selgitab Kangur. «Seda võtet kasutavad lääne firmad turu hoidmiseks ja meie proovime selle sama võttega lääne firmadega Eesti turu eest võidelda,» lisab ta.

Mõlemad piiritusfirmad nimetavad põhilise ekspordituruna Kasahstani. Samas tuleb aga piirituse veol läbi Venemaa Kasahstani tarne ohutuse tagamiseks turvameetmetele kulutada veel 15 000 krooni, lisab Rakvere piiritustehase direktor Sven Prees.

Venemaa tahab samuti Eesti piiritust osta, kuid tollitariif 4 eküüd liitrilt tõmbab sinna müümisele kriipsu peale. «Vene kokkuostjad on pakkunud, et me võiksime piiritust müüa lahustaja või mõne muu kodukeemia nimetuse all,» lausub Prees. «Aga me ei saa riigifirmana seda teed loomulikult minna.»

Lõuna-Uraali, T?eljabinski suurärimees Aleksandr Aristov, kelle mitmete äriprojektide seas on lähiajal viinavabriku käivitamine, väljendab rahulolu, et viinale kehtestati hiljuti riiklikult miinimaalsed jaemüügihinnad, mis Vene toodangul on ca 100% odavamad kui lääne piiritusjookidel.

«Kuna meil ei piirivalve ega toll ei tööta tasemel, on selline hinnavahe loomine ainus võimalus läänest tuleva salaviina sisseveo peatamiseks,» usub Aristov otsuse kasulikkusesse.

Kasahstani piirituse müümine ei ole Preesi sõnul samuti lihtne, kuna sealgi on kehtestatud küllalt kõrged tollitariifid piiritusele. Bartertehingu korral vilja vastu on tingimused soodsad.

Jaga lugu:
Hetkel kuum